Minu unistuste päev

Viimased uudised

Kuidas suhelda vähihaige lapse ja vanemaga?22 veebruar 2021

Lapse vähidiagnoosist kuulmine on vanematele šokk. See on ehmatav info ka pereliikmetele, lähedastele, sõpradele, kolleegidele, tuttavatele. Mismoodi käituda olukorras, kus soovid väga aidata, aga ei tea, kuidas seda teha. Äkki ütlen midagi valesti ning aitamise asemel sünnib veel rohkem südamevalu. Personaalseid unistuste päevi korraldades puutume palju kokku vähilastega. Luive Merilai Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidust jagas meiega soovitusi, kuidas vähihaige lapse ja vanemaga suhelda. Siin on nõuandeid nii lähedastele sõpradele, pereliikmetele kui ka näiteks Minu Unistuste Päeva vabatahtlikele, kes vähilastega kokku puutuvad.


 

Kohandumine keerulise rollimuutusega võib pereliikmete poolt esile kutsuda tavatuid reageeringuid. On oluline meeles pidada, et perekonnaliikmed tunnevad tugevaid ja vastandlikke emotsioone - võib-olla viha ja pahameelt, et just tema laps on haige, hirm lapse kaotuse ees, kurbus, depressioon, segadus, unehäired, ärrituvus, äng. Juhul, kui tajute ärrituvust, siis ärge võtke seda isiklikult, te ei saa kontrollida teiste inimeste emotsioone. Küll aga on tähtis sirutada käed ja seista üksteise kõrval, et toetada.

Kuidas toetada?

  • Vaimne toetus, abi pakkumine, kuulamine, olemas olemine. Samas on oluline teada, et lapsed ja noorukid ning nende pered vajavad pärast diagnoosi saamist sageli omaette olemise aega, kuid nad ei taha tunda end unustatuna. Abi pakkumised tulevad enamasti ravi esimestel päevadel ning siis langevad sageli mõne kuu pärast ära. Andke neile teada, et te pole neid unustanud.
  • Katsu ise mitte kurb olla.
  • Ole pigem julge ja aus ning ütlegi: “Ma päriselt ka ei kujuta ette, mida sa praegu tunned, kuid ma olen sul alati olemas, kui sul on vaja”. Ja siis ole ka olemas. Mitte ära kao ära.
  • Väldi ebamugavat vaikust. Kui sa midagi öelda ei oska, siis räägi kasvõi ilmast.
  • Millega tuleks arvestada, kui külastad vähihaiget last ja peret? Pered võivad külalisi mitte soovida ja öelda seda kohati üsna järsult, mis võib tunduda solvav, kuid anna neile luba tunda kõike, mida nad tunnevad. Kinnita neile öeldes näiteks: „Teil on täielik õigus olla kurb ja vihane, me aitame selle koos läbi teha.”
  • Palatisse/külla minnes pole vaja küsida, et kuidas sul läheb, selle asemel ütle parem: "Tere, nii hea on sind näha!", et vältida kurbustunde tekkimist, sest nad ei pruugi tunda end sel päeval kõige paremini. Pigem küsi, et kas nad tahavad rääkida oma enesetundest või oma raviplaanist, ja anna neile vabadus öelda ka ei. 
    Foto: Annika Metsla

Mida öelda, rääkida, teha EI TOHIKS?

  • Väldi klišeesid, kindlasti ei ole ühtegi lauset, mis teeks selle diagnoosi või tuleviku väljavaated helgemaks, ei tasu proovida. "Ma saan aru/mõistan" ei ole need märksõnad, mida kasutada.
  • Levinumad näited, mida EI TASU öelda lapsevanemale, kellel on vähihaige laps:
    • “Igaühele antakse täpselt niipalju kui ta kanda jõuab” Ära minimeeri nende kogemusi.
    • Püüa mitte öelda: “Ära muretse, sul läheb kõik hästi!” Sa ei tea seda. Selle asemel ütle: “Mul on väga kahju!” või “Ma loodan, et kõik saab korda.”
    • “Ole positiivne!” See tekitab ainult pettumust ja süütunnet.
    • "Ma tean, mida sa tunned!” Tegelikult ei tea, kui sa just ei ole vähilaste grupi liige ja ise seda kõike läbi elanud, siis sa ei tea. Kindlasti ei tasuks solvuda, kui lapsevanem selles olukorras "plahvatab" - asi ei ole sinus.
    • „Sa oled kangelane” või „Sa oled nii tugev”. Selle asemel ütle neile, miks ja milles nad on tugevad ja milliseid omadusi sa neis näed.
  • Ei tohiks “ära minestada” või hakata mõttes last juba matma. See tekitab tunde, nagu lapsevanem peaks hoopis sind “kokku lappima” hakkama.
  • Parem oleks mitte küsida: ”Kas teil teisi lapsi on?”, kui sa ei selgita küsimuse mõtet (no pole nii hull, kui sureb, sul teine õnneks veel). Pigem küsi: “Kuidas hakkame saate? Kas vana-vanemad või mees aitab teiste lastega?”
  • Ei tasu küsida: “Mis on prognoos või kaua ravi kestab?”, sest sellele ei pruugi hetkel vastust ollagi. Kõik loodavad tervenemisele ja usuvad parimat. Nii see peabki olema.
  • Väldi võrdlusi: “Minu tädil oli ka vähk” lugudega ja parem mitte jagada ravisoovituste tarkusi stiilis “Ma kuskilt lugesin.” 
Foto: Annika Metsla

Märksõnad abistajale:

  • Võimalusel ära hoia eemale, vaid ole päriselt olemas ka siis, kui Sa ei oska midagi teha või öelda.
  • Kui ei oska midagi öelda, ütle midagigi - pole mõtet ignoreerida “elevanti” toas. Kui küsid: "Kuidas läheb?", siis ole valmis kuulama ja tunne tõsiselt huvi, sest vastuseks pole tavaliselt “Väga hästi!”
  • Lase vanemal rääkida vähist aga kui ta ei taha, siis rääkige teistel teemadel.
  • Kui sa tead, et sa ei saa ilma vesistamata ja haletsemata rääkida, siis suhtle ja räägi mõnel teisel korral või anna kirjutades teada, et hoolid ja oled olemas.
  • Kui külastatav laps on klassikaaslane või sõber ja te pole haiguse tõttu kaua näinud, on hea öelda talle, et oled temast puudust tundnud. Teismelised või suuremad lapsed tahavad eriti kuulda koolis toimuvast, nii et nad tunnevad, et on endiselt selle osa. Koolielust eemale jäädes tekitab see neis kurbust, et nad sõpradest eemale jäävad, seega on oluline neile meelde tuletada ja tekitada tunne, nagu poleks neid unustatud. Kirjuta, helista – ole sõbrale olemas.
  • Parem oleks mitte osta, tellida, korjata, keeta mitte ühtegi alternatiivmeditsiini rohtu, ravimit, taime, moosi vms enne, kui sa pole perekonnaga seda teemat arutanud.
  • Jumalaid astub su teele kambakesi – kes tervendada oskavad ja teavad, kuidas terveks saab, kuid tea – peedimahl, võilillejuur, kanep, kapsaleotis jms ei ravi vähist terveks.
  • Paku ja räägi, aga katsu mitte olla liialt uudishimulik ja ennast peale suruda. 

Tark on olla aus ja öelda ausalt: “Ma ei tea, ma ei oska, aga ma tahaksin väga aidata.” Küsi perelt, millist abi nad vajaks. Sageli saad vastuseks „Midagi pole vaja!“, siis paku ise julgelt ennast näiteks teiste laste hoidmiseks, et nad saaksid keskenduda oma haiglaravil olevale lapsele või aita nende kodu koristada, pesu pesta, triikida, poes käia, nii oleks neil muretsemiseks üks asi vähem.

Üksnes hoolimine on juba abi! Ta on ju seesama sõber endiselt, lihtsalt hetkel on keeruline periood. Toeta ja hooli!