Minu unistuste päev

Lugu kolmest Kapten Merekarust 

Merekarude Hugo, Ralfi ja Tristan Sanderi päev merel!

"Minu isa on kapten suuuuure laeva peal" kõlas äkitselt laul merelt. Kaldalolijad kikitasid kõrvu, vaatasid ringi ja nägid kaugel merel rõõmsameelset lehvitamist. Need olime meie!

Kohtusime poistega Tallinki hotelli mõnusas kohvikus. Kõige esimesena jõudis Tristan koos ema Triinuga. Siis kohe tulid Hugo ja ema Maret. Ja siis Ralf koos ema Piretiga. Ralfi silmad olid suured-suured ja suu kõrvuni, sest ema ütles talle, et nad lähevad haiglasse. Aga tegelikult läksime hoopis MERELE!

Enne ootas meid mõnus aeg lõunalauas: ega siis merekarud ilma söömata merele ei lähe. Tallink hotelli kohvik Express Cafe oli meile mõeldes suure laua reserveerinud. Nelja, kes oli leti taga, oli vaimustavalt särasilmne ja abivalmis. Söök oli maitsev, poisid olid rõõmsad ja emad õnnelikud. See ongi alati unistuste päevas kõige tähtsam: et lapsed oleksid rõõmsad ja et nende silmad säraksid.

Kui hakkasime söömist lõpetama tuli meie juurde TEELE VIIRA, meie üllatusreisikaaslane!

Lõunalauas oli meil aega ka unistuste pudelipost valmis kirjutada. Nii ilusad ja soojad, kogu südamest tulevad soovid. "Soovin, et iga laps saaks oma unistuste päeva," kirjutas Ralfi ema:)

Ja oligi aeg minna merele. Kapten Pedroga kohtusime värava juures. Kallistasime ja võtsime kohad sisse ilusal jahil. Meie kapten oli pärit Portugalist ja seega suhtlesime temaga inglise keeles. Muide, Hugo inglise keel oli lihtsalt suurepärane:)

Vaikselt hakkas kallas kaugenema ja poisid jälgisid üksisilmi kaptenit, mida ta teeb ja kuidas kõik käib ja muidugi küsisid küsimusi.

Äkki patsutas kapten Pedro Tristanile õlale, andis jahi juhtimise üle ja läks ise alla kohvi keetma:) Oh seda rõõmu ja uhkust kapten Tristani silmades! Kindla käega juhtis ta meid edasi. Mõne aja pärast sai kapteniks Hugo ja siis mõne aja pärast Ralf. Kindlalt, silmitsedes silmapiiri, julgelt ja rõõmsameelselt juhtisid kolm kaptenit meie ilusat jahti!

Ilm oli ilus, pisut tuuline, aga just paras mereseikluseks - nii arvasid kõik kolm merekaru. Kui olime piisavalt kaugel, siis oli aeg. Aeg saata teele pudeliposti unistused. Hoidsime kõik koos veel korra õrnalt tähtsat pudelit, kaptenid usaldasid tüüriratta korraks, aga ainult korraks, kapten Pedrole, ja siis viskas kolm väikest kätepaari pudeli päikese käes helkivatesse lainetesse! Lehvitasime oma postile veel natuke aega ja siis said ka poiste emad rooliratast käes hoida.

Vaatasime laineid, rääkisime maailma ilusamaks ja tegime plaane edaspidisteks kohtumisteks. Teele oli maailma parim kaaslane ja Aivi sooritas lausa akrobaaditrikke, et kõik kaunid hetked pilti püüda:) Naljatasime ja naersime. Laulsime sedasama laulu, mida kaldalolijad kuulsid...

... kui ma ükskord suureks saan,

siis ka minust kapten saab ...


TAGASISIDE:

"Suured siirad tänud meid kutsumast! Kuigi etteteatamisaeg oli küll lühike, õnnestus mul omad tööd ja tegemised sättida nii, et Ralfile sai üllatus tehtud. Ralf ei teadnud viimse hetkeni, kuhu ja miks minnakse ja seda suurem see üllatus oli.
Tallinki poolt pakutud lõuna oli väga maitsev. Väga vahva, et Teele meiega ühines. Teele muusika ja tegemised olid siiani Ralfist mööda läinud, aga õhtul googeldas ja uuris internetis, kes Teele on ja üks fänn on nüüd Teelel juures :)
Purjekas, kui ma nüüd kapteni juttu õigesti mäletan, oli 35 jalga. Kapten ise oli väga südamlik, tema lugusid oli mõnus kuulata. Poistel oli kindlasti päeva tipphetk, kui said ise rooliratast keerama.
Väga ilus hetk oli unistustega täidetud pudeli ühine merre heitmine. Loodetavasti jõuab see kaugele-kaugele!" Ralfi ema


VABATAHTLIKUD: Kersti Urbala, Annika Jenkins, Aivi Tugedam (fotograaf), Kristiina Gabor-Mägi   

Toetajad