Minu unistuste päev

Perepäev Toila Merepäästega ehk unistused maalt ja merelt

Suurepärane päev, kus kaks vabatahtlikkusel põhinevat organisatsiooni korraldasid põneva päeva Ida-Virumaa haigetele lastele!

Kui lapsed olid randa jõudnud, tervitasid neid Mehis Luus ja Raivo Rassak Toila Vabatahtlikust Merepäästest. Esmalt tutvustati lastele varustust, millega vaprad mehed merd taltsutavad. Lapsed said vestid selga ja kiivrid pähe. Kapteniks valiti 8-aastane Sten ja esimene paatkond Unistuste Merepäästjaid võiski merele minna. Samal ajal räägiti ülejäänud lastele ohutusest merel ja maal, märguannetest, koostööst erinevate organisatsioonidega ja muidugi vastati küsimustele, mida lastel oli oi kui palju.

Esimene paatkond tuli merelt. Sten oli nii vaimustuses, et teatas, et temast saab tulevikus ka kapten ning pajatas elevusest, et ta sai isegi kiirust lisada ja rooli keerata!!! Ka kõigil teistel lastel silmad särasid ja kuidagi ei tahetud kiivreid ja veste järgmisele paatkonnale loovutada.

Teise paatkonna saatsime merele ja neile lubati teha ka pisut kiiremat sõitu, kuna meeskonna kapteniks valiti ühehäälselt Aliide, kes on julge ja vapper tüdruk. Vaatasime kaldalt, kuidas merepäästjad kihutasid! Kohtla-Järvelt pärit lastele ei ole meri just igapäevane kaaslane ja lapsed nautisid seda mõnusat päikeselist ilma.

Kui teine paatkond oma kiivrid ja vestid kolmandale paatkonnale loovutas, oli kaldale juba rahvast juurde tulnud. Ilm oli ilus ja kõikidel oli põnev vaadata, kuidas merepäästjad merd taltsutavad ja tuult trotsivad. Kolmanda paatkonna kapteniraasuke Aljona oli väga uhke, et just tema sai kapteniks:)

Kui kõik kolm paatkonda lapsi olid merepäästjatega koos paadiga kihutanud, viidi ka suured inimesed korra merele ja neile tehti päris kiire sõit! Oh seda kilkamist ja rõõmu!

Nüüd tuli päeva põnevust veelgi juurde - merepäästjad panid täisvarustuse selga, viisid ühe oma kaaslastest merele, viskasid vette ja sõitsid ise kaldale tagasi. Meie kõik vaatasime ja kuulasime, et mis ja kuidas ta siis nüüd veest tagasi saab ja kuidas merepäästjad üldse teavad, et inimene on vees. Vastuseks meie küsimustele hakkas keset merd äkki roosat suitsu tulema, hüüdeid ei kostnud, sest tuul oli tugev. Roosa suitsu peale sõitis paat välja merehädalist päästma. Enne kui inimeseni jõuti, tehti tema ümber mitu ringi, eesmärgiga rahustada laineid ja tänu sellele inimeseni jõuda. Siis päästeti inimene ära ja toodi kaldale ja meie kõik plaksutasime tublidele meestele. Lapsed imestasid, et see kõik toimus nii kiiresti. Merepäästjad ütlesid, et iga sekund loeb! Tavaolukorras ei ole ju uppuval inimesel kaitseülikonda seljas ja suitsusignaalraketti kaasas.

Kaldal näidati lastele ka päästeparve, kuidas sinna ronida ja kuidas kasutada signaalraketti.

Ja oligi aeg sööma hakata, sest päev mere ääres oli laste kõhud väga tühjaks teinud ja meie haldjas Inga Lember oli vahepeal laua katnud. Lapsi  ja nende vanemaid ootas frikadellisupp, pirukad, pannkoogid, puuviljad ja muidugi Piret Toovise tehtud maitsev tort, mille peal olev tekst võttis päeva kenasti kokku-TUBLIDE LASTE TORE PÄEV!

Toila Vallavalitsuse poolt olid lastele kingitused valmis pandud ja Minu Unistuste Päev koos Toila Vabatahtliku Merepääste tublide meestega allkirjastasid iga lapse jaoks rõõmsa diplomi.


TAGASISIDE

"Minust saab kindlasti kapten, sest kapten on kõige tähtsam:)" Sten 

"Alguses ma natukene kartsin, aga siis see mees, kes laeva juhtis, ütles, et ma võin kätega roolist kinni hoida ja siis ma üldse ei kartnud enam." Aljona

"Mulle kõige rohkem meeldis  laevasõit ja kui mees veest ära päästeti, nad sõitsid väga kiiresti päästma, mina arvan, et nad on väga vaprad mehed ja julged ka!" Nikolai


VABATAHTLIKUDKersti Urbala, Guido ja Maarika Tellis ,Irina Landa