Minu unistuste päev

Helena Maria unistuste päev

Helena Maria unistuste päev koos parima sõbrannaga Saaremaal

Esimene kohtumine ja unistused

Kohtusime pere ja päevakangelasega nende kodus, hubases ning soojas korteris. Kui küsisime Helena Maria käest, mis on tema kõige suurem unistus, tuli kiire vastus: ”Koer!” Kuna pere elab korteris ja neil on juba kaks kassi, siis ei olnud võimalik täpselt seda unistust kahjuks täita. Leidsime aga lahenduse ning saime Tallinna Kaubamajast kingituseks vahva mängukutsika, mis on justkui päris. Koerakest saab sööta, ta magab ning ta näitab välja oma emotsioone.

Teine lapse unistus oli kohtuda ja veeta tore päev koos oma kõige parema sõbranna Miinaga. Kahjuks elab Miina Saaremaal ja tüdrukud ei saa veeta nii palju aega koos kui tahaksid. Kuna pere ei olnud aga Saaremaal varem käinud, siis tekkiski mõte korraldada üks igavesti vahva päev koos sõbrannaga Saaremaal, täis tegemisi, rõõmu ja naeru. 

Sõit Saaremaale võib alata

Pere otsusel sõitis Helena Maria Saaremaale koos oma ema Mari-Liisiga. Reisilisi sõidutas Lux Express, kus ema sõnul olid isegi bussijuhid lahked ja sõbralikud. Kuressaarde jõudes ootasid neid sõbranna Miina koos emaga ning fotograaf, kes jäädvustas tüdrukute vahvad tegevused kahe päeva jooksul. Bussijaamast liiguti Johan SPA Hotelli, kus külalised ööbisid ning peale väikest puhkust söödi üheskoos lõunat kohvikus Classic.

Teraapiakoer Mia

Helena Mariale ei olnud küll võimalik kinkida päris koera, aga see-eest oli võimalik veeta üks eriti tore päev koos teraapiakoer Miaga. Nii asusidki Helena Maria, sõbranna Miina, teraapiakoer Mia ja koerajuht Ly koos mängima. Mia oskas õpetlikke ja arendavaid mänge ning lapsed andsid ka ise koerale ülesandeid, mida Mia usinalt täitis. Koerajuht Ly oli koostanud Miast piltide ja lühikese tekstiga raamatu, kus oli info sellest kes Mia on, mida talle meeldib teha, mis sporti ta harrastab, mis Miale üldse ei meeldi ja lõpuks see, et üks õige koer tahab vahel olla ka must ja porine.

Järgmises mängus oli vaja loosida trikke, mis olid paigutatud kommirestile. See oli hästi põnev, sest pinksipall tuli ühest kommiresti august puhuda teise. Agility takistusraja (tõke, slaalom, tunnel) harjutustes osaleti kõik koos – lapsed, emad, teraapiakoer ja koerajuht. Seejärel tuli kehaosade täringumäng. Mäng nägi välja nõnda, et põrandal olid pildid lastest, kes näitasid erinevaid kehaosasid. Helena Maria ja Miina veeretasid täringut, valisid põrandalt õige pildi, näitasid seda kehaosa nii enda kui koer Mia peal. Siis tuli veel kokku seada enda nimi värvilistest takjakrõpsudega pulkadest ning trükkida paberile enda nimi värviliste templitega. Põnevaid tegevusi oli tõesti palju ning 80 minutit möödus kiiresti. Kohtumise lõpus kingiti Helena Mariale mälestuseks armas foto teraapiakoer Miast.

Keraamikatuba ja Saaremaa Veski

Koerateraapias käidud, ootas tüdrukuid keraamikastuudios juhendaja Riine. Esmalt räägiti ja õpetati, kuidas saab savi vormida ning peale seda hakkasid tüdrukud ise voolima. Mõlemad tegid sellise kujundi nagu ise tahtsid. Sõbranna Miina voolis jänku ning Helena Maria kassi, mille glasuuris vikerkaare värviliseks – selliseks soojaks ja lõbusaks, justnagu ta isegi.

Õhtu saabudes liikus seltskond otse Kuressaare südamesse, linna vanimasse söögikohta nimega Saaremaa Veski. Omanäolises tuulikus tervitasid külalisi perenaine ja peremees ning üheskoos asuti valmistama maitsvaid pitsasid. Pitsakatte sai igaüks ise valida ning seejärel pandi pitsakettad suurde ahju küpsema. Samal ajal kui küpsetised valmisid tegi veski peremees külalistele ekskursiooni ning viis sõbrannad isegi kööki, kuhu tavaliselt külastajaid ei lasta. Juba tuligi aga ahjust imehead söögiaroomi ning üheskoos asuti maiustama värskelt valminud pitsasid.  

Kuressaare piiskopilinnus

Teisel päeval, peale hommikusööki, ootas seltskonda külaskäik Kuressaare piiskopilinnusesse, kus neid tervitas väga tore tädi Maret. Sisehoovis pildistas fotograaf lapsi ja emasid rüütli ning nunna dekoratsiooni taustal. Emad kuulasid huviga legendi surnud rüütlist. Loodusosakonnas vaadati lähemalt suuremaid loomi, linde ja kalu. Kolmele loomale- karule, metsseale ja põdrale üritati üheskoos ka nime välja mõelda. Lossi kõige uhkemas ja ilusamas saalis istuti suurtes toolides ning fotograaf tegi palju pilte. Julgust kokku võttes liiguti edasi vangitorni, mida peetakse legendi järgi lõviauguks ja seal kuulati lõvi möirgamist. Kaitsetornis ronisid tüdrukud viienda korruseni ning uudistasid suurt traktorit ja seda, kuidas pandi kalu konservikarpi. Lõpuks jalutati ringi 1960. aastate korteris, kus oli köök, elutuba, magamistuba ja vannituba tolleaegse sisustusega.

Peale ekskursiooni piiskopilinnuses liiguti edasi muuseumi raamatukokku. Seal sai endale meisterdada rinnamärgi, mille jaoks tuli värvida kontuurjoontega pilt ümmargusel paberil ning plekist rinnamärgi saigi valmis teha. Helena Maria oli isetehtud märgist väga vaimustuses, mida ta koju jõudes tahtis kohe kiiresti isale näidata. Mõnusas Villemis söödi veel kõhud kenasti täis ja oligi aeg teele asuda.

Imeline mälestus ja tänutunne südames

Kuressaare oli jätnud väga sooja ja sõbraliku mulje ning Helena Marial oli kahju oma parimast sõbrannast lahkuda. Kohe nii kahju, et pisaradki tulid silmi. Kuid vaatamata sellele, jääb Helena Mariale imeilus mälestus oma unistuste päevast, mis annab jõudu jätkata ja täidab südame sooja ning pehme tänutundega veel kauaks.

Pere jäi korraldatud unistuste päevaga väga rahule ja järgmisel hommikul sai Helena Maria kodus veel kingitusi – toreda mängukoera, mida ta ei raatsinud enam käest panna ja kinkekaardi NUKU teatrilt. Seega on ees ootamas veel midagi vahvat!

VABATAHTLIKUD: Merle Tühis, Kristina Aarela