Kristopheri ja Robini unistuste päeva planeerimine sai alguse eelmise, 2016. a suvel. Vennad võtsid endale aega, et hoolikalt läbi mõelda, mis võiks olla nende suurim unistus ja jõudsid järeldusele, et nad sooviksid ujuma minna, lennata helikopteriga ja vaadata jalgpalli. Veel saime poiste ema vahendusel teada, et nende suured iidolid on Raio Piiroja ja Ragnar Klavan.
Mõeldud, tehtud! Eesti koondise mängudest valisid vennad välja Eesti-Belgia mängu, mis toimus 9. juunil Tallinnas, A Le Coq Arenal. Vabatahtlikel jäi vaid poistega nõustuda, et see on väärt mäng!
9. juuni päeval kohtusime perega Olümpia hotellis, kus poisse ootas toas ees esimene üllatus- jalgpallikoondise ametlikud särgid koos poiste nimede ja lemmiknumbritega- 7 ja 14. Lisaks veel Eesti-Belgia mängu ametlikud sallid. Enne õhtust vaatemängu A Le Coq Arenal siirdus pere H2O veekeskusesse. Tähtsal päeval ootas peret hotelli ees limusiin, mis viis poisid ujuma ja ema-isa Teletorni avastama.
Mõlemad poisid on lapsest saati veega suured sõbrad ning armastavad väga ka torudest alla lasta. H2O veekeskuses olid nad päris esimest korda ning avastamist ja põnevust jagus kuhjaga. Ette võeti ka kõige pöörasemad veetorud, mida ei läbitud ainult ühe korra vaid ikka mitmeid kordi! Meil vabatahtlikel võttis nii mõnigi liutoru jalad all tudisema, aga tundus, et poistele lisas see ainult hoogu juurde. :)
Teletornis tutvusid ema ja isa näitusega „Banaane ei ole. Ajareis Nõukogude argipäeva.“ Näitus keskendus ajaperioodile 1970-1980 ja nii mõnigi ese kui ka lugu tõi muige näole ja äratundmisrõõmu. Lisaks pakkus põnevust 175m kõrgusel Teletorni servakõnd.
Pärast väikest puhkust jätkus päev kõige olulisema sündmusega- Eesti-Belgia valikmänguga. Terve pere, eesotsas poistega ootasid mängu suure huviga. Enne avavilet üllatas poisse väikese tervituse ja kingitusega vendade suur iidol, endine Eesti jalgpallikoondise kapten, Raio Piiroja. Raio muhe ja vaba olek lõi eriliselt mõnusa meeleolu ja oli näha, et poisid olid Raioga kohtumisest väga õhinas.
Mängu jälgiti suure huviga ja vendadel oli omavahel palju muljetada. Tõdesime kõik, et sellist suurt mängu on staadionilt jälgida hoopis midagi muud, kui televiisori vahendusel. Suured Eesti lipud, fännide ergutushüüded ja pinev mäng pani tõeliselt kaasa elama. Aga üllatused sellega ei lõppenud! Poisid kutsuti koos emaga ka Eesti koondist tervitama! Vendadele jagati särkidele (mida enam kunagi pesta ei tohi!) autogramme ja koos tehti pilte.
Päev oli pikk ja elamusterohke!
PERE TAGASISIDE:
„Me peres kasvamas lapsi on neli
kaks nendest neiud ja üks pluss üks veli
15 ja 16 on vanuseks neil
parimad sõbrad nad alati meil
unistustes nad muidugi kuulda ja rääkida tahaks
kuid selleks ei piisa ka kogu maailma rahast
kodu on Toila mändide all
ja parimaks sõbraks me poistel jalgpall
oh unistuste haldjad imelised
te täitsite me poiste suure unistuse
näha koduväljakul parimatest parimaid
see oli õhtu
kus Eesti mängis Belgiaga
siniseid särke oli voodil kaks
poiste naeratus muutis maailma helgemaks
pesta neid särke iial ei tohi
me sinisärkide autogrammidest pole parim ükski rohi
armastust ja tänu ja naeru ja rõõmu
te ilusad inimesed lastele toote
et hea mis teete teistele
tuleks tagasi teile kõigile
Kristopher
Robin
Riho
Kersti
Snowy
Härra Kurr
VABATAHTLIKUD: Kristiina
Gabor-Mägi, Erle Uus
