Minu unistuste päev

Indiaanitüdruk Säde Tallinna Lastehaiglas

Rõõm mängust

Seekord lähevad minu mõtted veidi teistsugustele radadele. Mõtlen laste mängulustist ja sellest, kui valdav see võib olla.

Kui indiaanitüdruk Säde mängutuppa astus, ootasid teda ees ootust täis lapsenäod, kuid kuna mitte midagi ei juhtunud, täitis toa hetkeks täielik vaikus. Sõnatult sõbrunes indiaanitüdruk kõigiga, kes mänguhommikule olid tulnud - lastega, emade-isade, vanaemade, tublide haiglatöötajatega. Säde on külastanud mänguhommikuid ka varem, kuid sellel korral oli kõik sootuks teisiti. Üks armas tüdruk, kes tervise tõttu peab lamama, oli kohale tulnud lausa haiglavoodis - suurepärane, ei mingeid piire! Tuli ka teine, elavaloomuline tüdruk, kes sõidutas endaga kaasas suurt aparaati, et tilguti saaks oma tööd teha. Vaatasin imetlusega, kuidas nad seal Sädega segamatult mängisid. Lapsed ei kohane mitte kõikide nende masinatega, mis neile külge on pandud, vaid vastupidi. Mängutahet ja lusti täis, panevad just lapsed proovile, kui kiiresti ratastel aparaat kaasa suudab liikuda ja kuidas kohaneb haiglavoodi lapsega, kes soovib mängudes kaasa teha.

Lapsed on hämmastavad. Ja kuidas küll kõik on tegelikult võimalik!