Minu unistuste päev

Heleri unistuste päev

Rariteetne Ford, linnuvaatlus, hullamine spas, robootika ja traksidega õhulend

Nagu kõikide unistuste päevade korraldamine, algas ka see kohtumisest lapsega, selgitamaks välja tema unistusi, soove, huvisid ning mitte vähem tähtis - ka seda, mis talle kohe üldse ei meeldi. Heleri valis kohtumispaigaks oma kodutalu Harjumaal. Ta ei olnud üldse eestlaslikult uje, vaid tuli meile vastu ja peale esmast tutvumist kutsus juba koplisse oma hobuseid ja ponisid vaatama, suhtudes vabatahtlikesse kui vanadesse sõpradesse. Hobustega tutvutud, pidasime maha ühe üsna pika peitusemängu ja ukaka. Selle käigus siis uurisimegi tema  huvide ja soovide kohta. Päeva korraldamine kulges kahjuks mitmete tagasilöökidega, kuid sai lõpuks paika augustikuusse.

Nostalgiahõnguline elamus Laitse RallyPark´is

Toimumispäeval ootas Heleri juba ema ja õe Karolaga meid väljas. Oldi väga elevil. Esimeseks seikluseks sai lühikese autosõidu kaugusel asuv Laitse RallyPark. Sel korral ei sõidetud mitte ralliautode ega kartidega, vaid mindi salajastesse ja vähem salajastesse garaažidesse vanaautosid piiluma. Esmapilgul tundus, et eelkõige oli see peatus emale nostalgilist äratundmisrõõmu pakkuv. Kui aga pargi omanik Üllar ühe väga vana Fordi käima  pani ja tüdrukud sõitma viis, olid ka nemad ülimalt elevil.

Edasi võtsime suuna Tallinnasse, kuid et sõit igavaks ei muutuks, oli meil suurepärane võimalus esitleda Helerile tema lemmik-juutuuber SuperRaveni personaalset tervitust. Alates video esimesest sekundist kõlasid auto tagapingilt vali near ja kilked. Heleri oli väga vaimustatud ja palus juutuuberi kontakti, et ta saaks teda tänada ka ise. Tallinnas tegime väikese lõunapausi grillrestoranis, sest juba esimesel kohtumisel saime teada, et tüdrukule maitseb väga liha.

Linnuvaatlusretk ja mõnus puhkus Viimsi Spaas

Kõht mõnusasti täis, läksime Rocca al Maresse linnuvaatlusele. Nimelt on Heleri väga suur linnuhuviline. Selleks puhuks oli Heleri ema lausa tüdruku isikliku binokli kaasa võtnud. Meid ootas ees Marko, kellega Heleri klappis esimesest hetkest ja oli näha, et mõlemad teadsid, millest räägivad. Juttu jätkus kauemaks.

Peagi hakkas päev õhtuks saama ja meie sättisime end esimese päeva lõpp-punkti. Enne seda kinkis Heleri siira kallistuse linnuvaatlejale ja Marko temale linnumääraja raamatu, mille üle Heleri väga väga rõõmus oli.

Edasi võtsime suuna Viimsi poole, kus ootas meid selle päeva finaal. Pere registreeris ennast hotelli ja siirdus veekeskusse. Seal hullamine meeldis tüdrukutele väga. Käidi nii liutorudest alla laskmas kui saunades leili võtmas ja nii möödus mitu head tundi. On teada, et vesi ja saun teevad näljaseks. Nii läkski pere veel õhtusöögiks samas majas asuvasse lastekeskuse zoo-kohvikusse, kus Heleri suureks üllatuseks olid lastele rõõmu pakkumas nii mängumaa kui ka papagoid, jänes ja kalad. Söömine osutus hoopis teisejärguliseks.  

Lõpuks vajuti muidugi raskesse, kuid väga rõõmsasse unne hotelli mugavates voodites.

Põnev robotite maailm

Hommikul ootasid uus päev ja uued seiklused. Kõigepealt Mustamäele, TalTech linnakus asuvasse Mektory laborisse, kus Heleri ja Karola said ise roboteid ehitada ja nad liikuma panna. Juhendaja oli väga lõbus ja sõbralik ning meeldis tüdrukutele väga. Nii veetsimegi mitu tundi robotite maailmas, kus need küll mööda teed ja ilma teedeta, vastavalt programmeritud ülesannetele oma trikke tegid. Lisaks pakuti veel jäätist. Mis võiks olla parem algus ühele vahvale suvepäevale?

Seejärel ootas meid taaskord lõunapaus ja ei olnud see jäätis tüdrukute isu sugugi rikkunud. Seekord sõime grillitud liha ja muud head-paremat Tondi Restos, kus eine ootamise ajal sai joonistada ja niisama lobiseda.

Tahaks lennata…

Kõhud vahvasti täis, oligi aeg Heleri viimaseks seikluseks. See oli midagi teistsugust. Nimelt oli Heleri meile rääkinud, et lisaks linnuhuvile sooviks ta väga-väga ise lennata, kuid mitte lennuki, helikopteri ega langevarjuga, vaid ikka päris ise. Nii me siis leidsimegi sellise vahva koha nagu Flygrossing, kus vastavate trakside abil sai ise lendamist proovida. Ja kuigi alguses oli veidi pusimist, siis vahvate õpetajate Tiina ja Karini juhendamisel said tüdrukud õige pea nipid selgeks ja nautisid lendu väga. Leiti, et võiks tulevikus lausa trennis käima hakata. Eksnäis, mis tulevik toob!

Kojusõit kulges läbi paduvihma ja nii need kaks pikka vahvat päeva läbi saidki.

TAGASISIDE:

Küsides Heleri käest, mida ta arvas unistuste päevadest, siis oli konkreetne ja kiire vastus, et talle meeldis, väga meeldis. Tegevustest oli ta kõige rohkem vaimustatud linnuvaatlusest ja loomulikud vabast ajast Viimsi Spaas. Mõlemad päevad oli hästi organiseeritud.
Vabatahtlikud, kes koos meiega olid, olid äraütlemata abivalmid, sõbralikud ja avatud. Suured tänud Heleri ja tema õe Karola ning minu nimel, linnuvälimääraja raamat on pidevalt Heleri sõrmede vahel :)

VABATAHTLIKUD:  Kreet Poolma, Liisa Rohila, Triinu Teesalu-Enok