Puhati, võisteldi ja nauditi mustkunsti
Perepäeva hommikul paistis taevas küll päike, kuid puhus tugev tuul. Ees oli ootamas tegutsemist ja põnevust täis päev. Kui esimesed pered Endla tallu jõudsid, olid maitsvad puuviljad ja juurviljad Valges Küünis kandikutel ootamas ning kohe sai sooja teed ja kohvi. Kõlaritest kostusid päevajuhi Kalvi Kantsi sõbralikud kommentaarid ja juhised saabuvatele osalejatele, taustal laste naerukilked ja batuudi tümpsumine.
Päeva ametlik algus kell 12 tähendas kõigi kogunemist õue, kus tervitussõnad laususid MTÜ Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühingu (ELDÜ) juhataja Kristi Peegel ja Heategevusfondi Minu Unistuste Päeva (HMUP) vabatahtlik, perepäeva projektijuht Kati Siilbek. Sellele järgnesid tutvumismängud peredele, kus selgitati välja, millisest Eesti nurgast keegi kohale on tulnud.
Tõeliselt said aga pered tiimitunnetust, võistluslikkust ja põnevust tunda Elamuspanga poolt korraldatud olümpiamänge mängides. Võistkondadesse jagatuna täideti erinevaid ülesandeid mängleva kergusega ja naerusui, samas oli ka enda proovilepanemist ning muidugi kaasaelamist. Kuna võistlusi oli palju, käidi vahepeal väikesel pausil maitsvat lõunasööki nautimas. Ühtlasi oli see võimalus tuulevaikuses laudade taga juttu ajada nii uute kui vanade tuttavatega ning jagada esimesi muljeid päevast. Pärast puhkepausi naasti õue, et jätkata põnevaid mänge ja selgitada välja võitjaid.
Kogu päeva paralleelselt võistlusmängudega olid avatud lastele meisterdamistöötuba, kus Örrekese õpitoa juhendaja ja HMUP vabatahtlikud aitasid lastel meisterdada ja kaunistada puidust vurre. Tegemist oli ettevõtmisega, kus sai rahulikult ümbritsevast möllust eemalduda ja proovida midagi loovat ning uut. Seda võimalust kasutasid päeva jooksul paljud lapsed ja isegi mõned täiskasvanud. Pisematele olid traditsiooniliselt olemas ka joonistamise ning värvimise võimalused.
Väga populaarseks (ja tõsi, mitte üllatuslikult) osutus lastele üles pandud batuut – hüppamist, kargamist ning sõpradega lustimist jagus terveks päevaks. Batuut unustati alles mustkunstniku etteasteks. Richard Samarüütli šõu oli nii kaasahaarav, põnev ja naljakas, et kõikide pilgud olid nüüdsest vaid temal. Just selle “kuidas on see võimalik?” emotsiooniga saidki perepäeval osalejad koduteele asuda, eelnevalt korraks veel ühispildi jaoks poseerides.