Elu on seiklus!
Ühel augustikuu pühapäeval kutsus Pipi Tartu Loodusmaja kaunisse parki endale külla Minu Unistuste Päeva lapsed. Ta vabandas viisakalt laste ees, et „kodu“ on pisut segamini – siin-seal oli oksakesi, murututte, kivikesi ja muud. Samas on õues palju ruumi ja värsket õhku ning keegi ei tahtnudki tervet päeva toas veeta. Pipi soov oli lustida külalistega suvelõpupeol nii, et kõigil muremõtted peast läinud ja näol laiutav naeratus.
Ergutavad mängud
Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukale olid abiks kaks armsat poni, kellega väikesed külalised said niipalju sõita, kui jaksasid. Oli ka härra Nilsson, kes Pipi õlal istus ja uusi mänge kõrva sosistas. Mängiti vitamiinimängu, mis ergutas osavõtjaid samamoodi nagu hommikune marjasmuuti. Selles mängus oli oluline mõttetöö, sest välja tuli mõelda toite, mis sisaldavad vitamiine. Veel said pered võistelda saapaviskamise mängus, mis ergutas vaimu kõrval ka keha, sest väike võit sõbra üle on korraks ikka väga tore.
Kirev põlvikumaailm
Samal ajal täitus salapärane pesunöör uhkete põlvikutega. Teame ju kõik triibulisi Pipi põlvikuid, aga Minu Unistuste Päeva lapsed tegid Pipi põlvikutest veelgi ilusamaid ja lõbusamaid. Põlvikud värviti täpselt sellisteks, nagu taheti ja erinevate kangamarkeritega sai peenemat mustrit peale joonistada. Pesunöörile kuivama tekkisid nii laigulised, triibulised, joonistatud mustritega kui ka ühevärvilised tuttidega põlvikud. Pipi pidi tõdema, et tema triibulised põlvikud ei ole nii moodsad, kui on meie laste tehtud kunstiteosed ja järgmiseks korraks peab ta seda osa oma garderoobist kindla peale uuendama.
Spungiotsingud
Pipi algatusel võeti ette ka spungi otsingud. Teekonnal mängiti puidust pillikeeli, arvutati päikesekellal, tutvuti sipelgate elu ja erinevate taimedega. Spunki ei leitudki, aga väike auhinnakotike tegi kõigil meele rõõmsaks. Palju elevust tõi päeva Tartu Loodusmaja loomatoa külastus. Nägime liivahiirt ja linnukesi ning kilpkonna, kes puges peitu vee alla. Teaduslaboris proovisime salakirja, võlukalakeste joonistamist ja suurte mullide keerutamist.
Suussulavad pannkoogid
Et selleks kõigeks jõudu jätkuks, pakkus Pipi kogu peo vältel nii palju pannkooke, kui vähegi süüa jaksati. Pipi pugis neid ise ka. Vahel maasikamoosiga, vahel kondenspiimaga, siis jälle vaarikamoosiga ja tuhksuhkruga. See on hämmastav, kui palju pannkooke mahub ühe Pipi sisse! Sa ei jõua ju tühja ja koriseva kõhuga trummi mängida …
Peo lõpus moodustaski Pipi lastest ja nende pereliikmetest uhke trummiorkestri, mille dirigendiks ta ise oli. See liitis lapsed, emad-isad, õed-vennad ja vabatahtlikud üheks tõeliselt vahvaks segasumma-suvepeoks. Koos Pipiga ja Minu Unistuste Päeva vabatahtlikega sai ka pilti teha, fotograaf Väino oli sama väsimatu kui Pipi. Ta oli kogu aeg ja kõikjal kohal ja muudkui klõpsutas.
Söödi veel jäätist ja veel pannkooke ning kallistati ja siis lehvitati juba lõpulugude saatel. My Little Pancakes tüdrukud küpsetasid pannkooke peredele kaasa, et ka kojujäänud saaksid kõhu täis. Toredat päeva jäävad veel pikaks ajaks meenutama vahvad fotojäädvustused ning fondi sloganiga „Unistus teeb imet“ rannarätikud meie koostööpartnerilt Kingivabrikult, mis leiavad kindlasti igas peres kasutust. Oli see alles seiklus!
Koju minnes oli kõigil sama soov – järgmisel aastal jälle näeme!
