Päev täis üllatusi ja põnevust
Kohtusime 6-aastase Henri Roberti ja tema perekonnaga esimest korda sügisesel Toomemäel. Juba sellest korrast jäid vabatahtlikele poisi lemmiktegevused ja võimalikud unistused mõttesse mõlkuma, aga otsustasime siiski kohtuda veelkord, et õppida paremini tundma nii poissi ennast kui ka kogu ülejäänud perekonda. Kohtusimegi, ja oli selge, et meid on taas õnnistatud ülimalt armsa perekonnaga, kelle päevadesse on meil au luua meeldejäävaid hetki.
Unistuste päeva hommikul saime Henri maja ees kokku ja rääkisime talle, et sõidame nüüd väikesele reisile. Reisikirg on selles poisis ikka tugevasti kanda kinnitanud. Teele kaasa kinkisime tema lemmikmultifilmi tegelastega kohvri, kus sees lemmikud – croissantid ja Kellukese limonaad. Henri arvas, et võiksime reisi alustada raketiga. Naersime kõik ja eriti naersid vabatahtlikud, sest pere sel hetkel veel ei teadnud, et nurga taga ootab neid raketimõõtu limusiin. Üllatus oli suur ning nii see päev algas…
Tutvus politseikoertega
Limusiin sõidutas perekonna ühte hoovi, kus politseinike vilkuv buss äratas juba nii mõnegi naabri tähelepanu. Politsei koerajuhid olid tulnud koos 5-aastase hundikoera Daxi ja 5-kuuse labradorikutsika Rockyga. Need kaks politseikoera haarasid kogu Henri tähelepanu. Olime poisi armastust karvaste loomade vastu märganud juba esimesel kohtumisel. Koerad näitasid meile trikke, otsisid kaotatud asju, käidi päris politseibussis ja Henri isa sai tunda Daxi teravaid hambaid. Loomulikult oli kõik ohutu ja isa kätt oli kaitsmas politseinike paigaldatud käekaitse, aga see kohtumine jääb kogu perele kindlasti kauaks meelde. Hetk enne minekut kinkisid politseinikud Henrile karvase võtmehoidja, mille peale Henri rõõmsalt hüüdis: ”Mul on nüüd saba!”
Sel aastal näeb jõuluvana mustkunsti
Seejärel võttis päev hoopis suuna võlumaailma… Henrit ootas kohtumine maagilise mustkunstniku Irenega. Irene võlus nii, et kõik ahhetasid ja naersid ikka korralikult. Henri ja tema õde Johanna said päris mitmetes trikkides peaosatäitja rolli ja imestus oli ikka suur, kui üks või teine võimatuna näiv asi siiski meie kõigi silme all teoks tehti. Lisaks õpetas imeline Irene kogu perele selgeks mõned trikid ja see võttis kogu pere õlgadelt ühe suure mure – kuidas jõuluvanalt pakk lunastada. Nemad on valmis. Sel aastal ei ühtegi laulu ega luuletust! Pere otsustas ühiselt: “Sel aastal teeme jõuluvanale trikke.”
Aeg oli minna lõunat sööma, sest päev polnud kaugeltki läbi. Tartus on armas koht nimega MyItaly, kus tehakse maailma parimaid pitsasid. Vähemalt nii arvas meie armas perekond. Lendav pitsatainas nähtud, kõht pitsat ja limonaadi täis, liikusime edasi.
Loovustund Haldjaperes
Meile avasid oma südamed ja uksed armsad inimesed Haldjaperest. Koht, kuhu sisse astudes oled sattunud justkui muinasjutumaailma ja saad hakata looma oma tegelasi, möllama värvidega, ujuma seebimullide sees jne. Kohe võeti kriidid ja alustati ühispildiga. Seejärel said lapsed veel valmis meisterdada oma pildid ja loomulikult tehti seda kõike nii, et ka ema ja isa said oma emotsioone paberil kujutada. Kui tõsine suplus seebimullide sees tehtud ja mõned kiiremad ringid mängumaalgi joostud, kingiti Henrile toredad raamatud, mis koostatud Haldjapere loojate poolt.
Uksest välja jõudes avastasime, et meie liiklusvahendi asemele oli tekkinud Liisu Lillede buss, kus ootas Henrit Unistuste Päeva fliistekk, et laps ennast pisut pikemal sõidul mõnusalt tunneks ja ehk korraks väikese lõunauinakugi teeks. Kuid ei… Meie Henri ei maganud hetkegi ning ütles, et on öösel kümme tundi maganud ja valmis uuteks üllatusteks. Teadmata, mis teda ees ootab, sosistas Henri vabatahtlik Kristiinale kõrva: “See on kõige toredam päev mu elus!”
Uusi üllatusi tuli küll. Kui vabatahtlik Kadri Kristelle luges ette kirja, kus oli sees nimi Aqva SPA, siis kõlas bussis selline rõõmukisa, et isa kahtlustas enda kurdiksjäämist. Terve buss oli siirast rõõmu ja ootusärevust täis. Sõit spaasse ja seal ööbimine oli kindlasti taas üks Henri südamesoovidest. Lisaks pehmetele vooditele, basseinidele ja saunadele ootas perekonda õhtusöök sohvabaaris Fresco. Toit ja teenindus olid olnud super ja sama kinnitati ka hommikusöögi kohta. Nimelt on Henri unistus igal hommikul süüa pannkooke.
Öö möödus kenasti ja kogu perel puhanud ning rõõmsad näod ees, alustati tagasisõitu. Kodu ees kinkisime Henrile Unistuste Päeva vaprushelme ja see oli soe hetk. Eriliselt soojad inimesed on ka Pipedrives töötavad inimesed, sest tänu nendele õnnestus meil Henrile veel kinkida üks tema suur unistus – mängukonsool Nintendo Switch. Nii see võrratu reis lõppeski. Henri Roberti unistused said kinni püütud ja täide viidud.
