Lastel käis külas pikkade juustega lilla kleidiga särtsakas tüdruk – Rapuntsel!
Teel haiglasse korjas Rapuntsel lilli, et haiglas viibijatele need meelerõõmuks kinkida. Seekord olid lilled küll paberist, aga lisaks silmailule hea sooviga: “Ilusat päeva!”. Küll aga neile, keda palatis parajasti ei olnud, jättis Rapuntsel kingituse voodile. Ehk mõtlevad nad siiani, kes võis olla see salapärane sõnumitooja.
Rapuntsel sai mööda koridore kõndides julgustava tervituse osaliseks palat palati järel. Üheskoos jagati mõtteid ja lugusid multikast, mis räägivad Rapuntseli seiklustest. Rapuntsel toob kuuldavale nii mitmeski palatis lauluviise, mida võis kuulda ka multikast.
“Taevas kuu, sädelevad tähed..,” laulis Rapuntsel ning uuris, kas lapsed mäletavad, mis olid need säravad tähed tegelikult. Need olid laternad, mis lennutati taevasse igal Rapuntseli sünnipäeval. Nii meisterdaski külaline mitme lapsega vahvaid laternaid, mille nad said lilledega ära kaunistada ning endaga koju kaasa võtta. Tõeliselt tubli oli ka üks emme, kes usinasti koos lastega meisterdas.
Külaskäik aga ei möödunud ilma pisarateta, kuna haiglas veedetud aeg on täis erinevaid tundeid, mida tihtilugu ei ole võimalik varjata ootamatult saabunud külalise ees. Rapuntsel kuulab alati, mis südamel. Ema valdas suur kurbus, sest hinges on teadmatus, mis on lapse halvenenud tervise põhjuseks. Arstid annavad endast parima, samas mõnikord võtavad mõned asjad kauem ja tuleb olla väga vapper ning kannatlik. Emal oli raske hoida pisaraid tagasi, sest nii palju küsimusi ja teadmatust on nende elus. “Me alles õpime sellega elama,” lausus ema.
Märkamatult on külastuse aeg ümber saanud, aga selliseid emotsionaalseid kohtumisi ei ole võimalik ajas mõõta. „Nendel hetkedel aeg lihtsalt peatub, sest see on vähim, mida mina teha saan – olla päriselt kohal ja kuulata,“ ütles Rapuntsel ja lisas: „olge vaprad ja kiiret paranemist ning rohkelt vastuseid, et saaksite liikuda edasi paranemise suunas!“.
