Kõik unistused kahe päevaga
Olime Jannoga kohtunud korduvalt. Janno on heatujuline ja sõbralik poiss, kes räägib ja naerab palju. Kahe päeva jooksul nägime tema laia naeratust rohkem kui korra ja need mälestused, mis koos said loodud, soojendavad südant pikka aega.
Hommikudrifting
Janno vanuses poiste jutud ja tegemised keerlevad sageli ümber arvutite ja virtuaalreaalsuse. Nii ka temal, kelle jutt jõudis ikka ja alati arvutimängudeni, kuid mitte ainult. Ühel mõnusal sügisesel jalutuskäigul avaldas Janno oma salaunistuse – driftida mõne uhke autoga oma lemmiklaulude saatel.
Just nii tema unistuste päeva alustasimegi. Kui vinge sõit uhke sinise ameeriklasega läbi sai, ootas auto pagasiruumis kingitus – võimas, just driftimiseks mõeldud raadio teel juhitav auto. Nägu naerul, istus Janno nüüd üheksakohalisse bussi ja sõit läks Tallinnasse.
Et pikal sõidul kõht tühjaks ei läheks, olid meil kaasas My Little Pancakes imelised pannakad. On ju teada, et hea kõhutäide loob hea tuju.
Teletornis ja virtuaalmaailmas
Buss peatus võimsa ehitise juures, kus on Põhja-Euroopa kõrgeim avatud vaateplatvorm – see on Tallinna teletorn. Jannole oli vastu tulnud teletorni töötaja, kes kõigi imestuseks ei viinudki meid kohe üles torni, vaid kõndisime hoopis mööda treppe torni aluskihte uurima. Seejärel jätkus seiklus juba maapinnast tunduvalt kõrgemal. Janno lendas virtuaalselt ümber torni, ujus pallimeres ja nautis vaadet pealinnale.
Oli imeilus päikesepaisteline päev ja kohe kuidagi ei saanud jätta kasutamata võimalust sõita mere äärde, seda enam, et Pirital on selline maitsvate toitude ja merevaatega restoran nagu St. Patrick’s, kuhu meid sööma oodati.
Kõhud head ja paremat täis, liiguti kohta, kus Jannol oli võimalus tutvust teha virtuaalmaailmaga, sest VR Lounge oli broneeritud mitmeks tunniks just temale. Janno suunurgad olid peaaegu kõrvuni, kui kuulis, et see kõik saab päriselt toimuma. Tema suureks üllatuseks oli see kõik tõesti nii tõeline ja reaalne, et vahepeal isegi realistlikult liiga hirmus. Ära said proovitud väga paljud mängud ja tippude tipuks sai veel F1 autoga kihutada. See kõik oli ülimalt vinge, aga samas ka väsitav. Kas sööme kõhud jälle täis ja tagasi Tartusse?
Sööma läksime tõesti ning Vapianos valmistati meile pitsasid, pastasid ja salateid, mis viisid keele alla, aga pärast seda me suunda kodu poole ei võtnudki, sest Janno oli ühel kohtumisel kurtnud, et nii väga sooviks magada kasvõi ühe öö üksi, sest muidu elatakse pisikese armsa õega ühes toas.
Öö Swissotelis
Jannol oli päeva jooksul olnud üllatusmomente ohtralt, aga seda nägu, mis nüüd pähe tuli, polnud me keegi veel näinud. Mitte keegi ei lähe täna koju ja sel korral on tegemist kahepäevase unistuste päevaga, sest vaja oli seda üht ööd üksi ja mis saaks olla parem, kui ööbimine esmaklassilises Swissotel Tallinnas. Ööbida kõrgeimas hoones kesklinnas, kust avanevad võrratud panoraamvaated nii Tallinna muinasjutulisele vanalinnale kui ka imelisele sadamale, jääbki sageli ühe 11-aastase poisi unistuseks, kuid Jannol läks unistus täide. Nii õhtul kui ka hommikul külastati lõõgastuskeskust ja mitmekesine ning maitsev hommikusöök alustas ka mõnusat pühapäeva.
Hommikul Jannoga kohtudes oli kuulda tema vaimustust vaatest, mis hotellitoa aknast avanes ja eriti võimas tundus värviline vaateratas, mis oma tiire tegi. Siis Janno ei teadnud, et just sinna me olemegi teel. Kui alguses poiss kahtles oma julguses vaaterattale astuda ja sõitma minna, siis tagasi tulles oli peas küpsenud uus plaan – kindlasti on vaja naasta öösel, sest ilmselgelt on vaated erinevad. Janno võttis sõidu kokku nii: “Vaaterattal sõit oli kohutavalt äge!” 🙂
Üldse oli kogu meie sõit olnud vägev ja nüüd oli küll aeg asuda koduteele. Emotsioone ja toredaid kohtumisi oli olnud palju, uni kippus vägisi peale ja nii avastasimegi vabatahtlikega ühel hetkel, et Janno magab sügavalt. Teadsime, et poissi ootab ees veel üks üllatus ja see võib osutuda selliseks, et und ei tule enam mõnda aega. Seega lasime tal mõne aja tukkuda.
Suure unistuse täitumine
Tegime Tallinn-Tartu maanteel väikese peatuse ja andsime kingituse üle. Olime tunnistajaks hetkele, kus Janno jalad ei puudutanud enam maad ja poiss hüppas rõõmust, hoides peast kinni. Vaid mõned nädalad tagasi rääkis ta, kuidas peab oma jalgratta müüki panema, et alustada raha kogumist, sest suurim unistus on kasvõi kordki elus võtta kile maha tuliuuelt playstationilt. Kodutee jätkus, aga ühel istmel oli nüüd vähem ruumi, sest ühe õnneliku poisi süles oli midagi, millest kaua-kaua unistatud.
Need kaks päeva kuulusid Jannole ja oli supertore, et ta sai kõike seda jagada oma kõige lähedasemate inimestega.
