Tallinna Lastehaiglas toimuvad erilised kohtumised, mis toovad väikestele patsientidele rõõmu, toetust ja unustamatuid hetki.
Olgu selleks Legotüdruk, kes jagab lastega mängurõõmu, salapärane indiaanlane või imeline Lepatriinu, kes toob kaasa naeru ja lohutavaid vestlusi – iga külaline loob oma kohalolekuga sooja ja hooliva õhkkonna. Need hetked tõestavad, et vahel piisab vaid väikesest žestist, et kellegi päev helgemaks muuta.
Legotüdruku külastus
Legotüdruk kohtus ühe poisiga, kes ei saanud tervislikel põhjustel ühte kätt liigutada. See ei takistanud neid aga aega veetmast. Legotüdruk mängis temaga sõnade arvamise mängu Alias, mis osutus päris lõbusaks, sest isegi kõige lihtsama pildi seletamine võib vahel olla uskumatult naljakas.
Samal ajal kuulis Legotüdruk nutuhääli. Selgus, et peagi kolmeseks saav tüdruk oli jäänud isaga kahekesi, kuna tema õde viidi uuringutele. Legotüdruk pakkus tüdrukule mänguks Lego klotse ning õige pea istusid nad juba koos põrandal ja mängisid koos. Saabunud külalise üle oli isal siiralt hea meel, pere tänas südamest – isa pühkis pisara ja ütles, et just sellist toetust nad praegu vajasidki.
Lisaks mängis saabunud külaline lastega UNO kaarte. Üks poiss õpetas Legotüdrukule isegi mõned uued reeglid, mis muutsid mängu eriti põnevaks. Sel korral pidi Legotüdruk kolm korda järjest kaotuse vastu võtma, aga see käib mängu juurde. Väga südamlik kohtumine oli ühe teismelise tüdrukuga, kes teatas, et ta on alati unistanud oma UNO kaartidest. Legotüdruk soovis tüdruku unistuse täita ja andis oma kaardid kingituseks. Tänud ja rõõm, mis seejärel osaks sai, oli kirjeldamatu.
Indiaanlase külatus
Tallinna Lastehaigla uksest astus sisse eriline külaline – mustade juuste ja sulgedest peakattega indiaanlane. Lapsed said proovida väikseid vibusid, meisterdada endale päris oma indiaani peakatte ning avastada salapärase kotikese sisu, kust ilmusid välja pisikesed kujukesed rollimängu jaoks.
Lisaks said kõik soovijad valmistada endale talismani – oma nimetähtedega käevõru, võtmehoidja või hoopis midagi muud, milleks laps seda soovis kasutada. Üheskoos jutustati ka niisama lugusid. Tunda oli, et haigla seinte vahel valitses pisut rohkem elevust, sest pärast külalise lahkumist jätkasid mitmed lapsed indiaanlastena oma väljamõeldud mängude mängimist.
Lepatriinu külastus
Juba haigla peaukse juures märgati saabunud külalist – imelist Lepatriinut. Ta peatus hetkeks, et vestelda väikese poisiga ja soovis tema perele ilusat päeva.
Kohtumised palatites olid erilised. Mõni laps soovis puhata, teised aga olid külalise üle siiralt rõõmsad. Oli ka neid, kes olid alguses pisut skeptilised, kuid pärast väikest vestlust mängiti juba üheskoos UNO kaarte ja veedeti lõbusalt aega. Üks poiss oli kindel, et just tema ema oli külalise kutsunud, et ta end paremini tunneks, kuid ema kinnitas, et see oli ka talle üllatus.
Alati ei peagi midagi suurt tegema – tihti piisab ka lihtsalt aja võtmisest ja vestlemisest. Nii kulges ka kohtumine poisiga, kes soovis jagada oma mõtteid elust ja tulevikust. Imeline Lepatriinu kuulas hea meelega.
Ühes palatis olid kaks tüdrukut omavahel sõpradeks saanud, keelebarjäär ei osutunud seejuures takistuseks. Eriti suur oli elevus osakonnas, kus tavaliselt ootab külalist mitu last korraga. Üheskoos lauldi Lepatriinu laulu, läbiti takistusrada ning kõige lõpuks meisterdati päris oma kangelase mask.
Meis kõigis on peidus oma supervõime – tuleb see vaid üles leida ja uskuda, et kõik on võimalik!
