Saame tuttavaks – Unistuste Päeva vabatahtlik Mari-Liis
Vabatahtlik Mari-Liis Altmann: usun siiralt ja kogu südamest, et unistuste päeval on tervenemise protsessis oluline osa
Elu parim pimesi usaldamine – just nii kirjeldab Mari-Liis hetke, mil temast sai Minu Unistuste Päeva vabatahtlik. Enam kui kümne aasta jooksul on ta õppinud, kuidas aitab vabatahtlik töö nii unistusi täita kui ka omaenda elu perspektiivi panna. Ikka ja jälle on ta jõudnud tõdemuseni, et unistustel on tervendav jõud ja andmise rõõm on alati suurem kui mistahes panus.
Saame tuttavaks – millega Sa igapäevaselt tegeled ja kuidas sisustad oma vaba aega?
Hetkel žongleerin rohkemate (töö)ülesannetega kui tsirkuseartist: olen kokk, kondiiter, kohtunik, taksojuht, raamatupidaja, professionaalne suupistete läbirääkija… nimeta vaid! Ehk teisisõnu, minu ülemusteks on hetkel pooleteise aastane poeg ja viieaastane tütar.
Millal Sa liitusid Minu Unistuste Päevaga?
See juhtus 2013. aasta teises pooles. Minu liitumine fondiga käis nii kiirelt, et ma ei saanud sel hetkel isegi aru, kuhu ma olen sattunud. Nimelt luges mu armas ema lehest pöördumist vabatahtlikele ja kutsus mindki endaga kaasa. Järgmine hetk tervitati mind fondi vabatahtlikuna ja üsna pea läks käiku emaga ühiselt korraldatud unistuste päev. Ütleks, et tegu on minu elu ühe parima pimesi usaldamisega!
Pisut pärast oma esimese lapse sündi tundsin, et minu energia ja sära kulub mujale ning seega tegin vabatahtlikust tööst mõneks aastaks pausi. Täna olen aga fondis tagasi, et uue hoo ja hingamisega järgmisi unistusi täide viia. Kuna olen nüüd kahe lapse ema, on fondi missioon minu jaoks veelgi südamelähedasem kui kunagi varem.
Jaga meiega palun mõnd unistuste päeva, mis on Sulle eriti südamesse pugenud.
Kõik päevad ja üritused on minu mälestustes olulisel ja soojal kohal, sest igaühega neist on justkui täitunud ka minu enda väike soov. Erksamana on siiski meeles Armandi unistuste päev, mille sain korraldada koostöös oma tolleaegsete armsate töökaaslastega ja kuhu oli veel kaasatud nii palju mulle olulisi inimesi. See oli mu enda algatatud projekt ja jäi mulle meelde sellepärast, et tegu oli võimsa päevaga täis möllu ja melu. Lisaks oli mul Armandi perega ülihea klapp ning kuna mu endistest töökaaslastest on saanud mu lähedased sõbrad, siis seda enam oli suur rõõm päeva korraldada kallite inimestega. Kuigi kõik unistuste päevad on meeles ja südames, tekitavad mälestused Armandi päevast väga hea tunde. Küllap see ongi see imetabane seletamatu pool, mida vabatahtlikuna on võimalik kogeda ja millest saab päriselt aru vaid ise kogedes. Minu suureks on see päev kirjas ja pildis Minu Unistuste Päeva kodulehel ning nii saan seda aeg-ajalt uuesti ja jälle kogeda.
Milliste tunnete või mõtetega puutud vabatahtlikuna tavaliselt kokku?
Vabatahtlik töö aitab panna suuremad ja väiksemad asjad oma elus perspektiivi. Lisaks on see õpetanud mind taas rõõmu tundma pisikestest hetkedest. Vabatahtliku töö üheks suurimaks väljakutseks minu jaoks on aga oma emotsioonidega toimetulek. Kogu selle õnnetunde ja rõõmu kõrval on ruumi ka sügaval kurbusel ja ebaõiglustundel. See roll nõuab vaimselt oma osa ja sellepärast on oluline end ümbritseda inimeste ja tegevustega, mis kosutavad ja aitavad laadida uue energiaga, et taas särades anda oma panus. Olen veendunud, et andmise rõõm on päriselt kõige suurem rõõm ja aitab seljatada ka suurimad raskused selle töö juures.
Mis innustab Sind vabatahtlikuna meie fondis jätkama?
Jagatud rõõm on topeltrõõm ning peale igat unistuste päeva on see vähemalt neljakordne! Mind inspireerivad entusiastlikud ja heasüdamlikud inimesed ning Minu Unistuste Päev on koht, kust leiab neid kuhjaga. Ilma unistusteta on raske näha enda potentsiaali, sest sageli ei vaata me hetkeoludest kaugemale. Fondi valguses on selleks potentsiaaliks laste tervenemine. Ma usun siiralt ja kogu südamest, et unistuste päevadel on tervenemise protsessis oluline osa.
Suur aitäh, Mari-Liis, kõikide naeratuste eest, mida oled aidanud kinkida Minu Unistuste Päeva lastele!
Loo pani kirja Maie-Liisa Sildnik
