Saame tuttavaks – Unistuste Päeva vabatahtlik Liisa

Vabatahtlik Liisa Rüütel: unistuste päev ravib lapse hinge

Tunnustasime sel aastal Liisat “Tiimi ideede generaatori” tiitliga. Loomingulise inimesena armastab ta mõelda “kastist välja” ja kui ta viib oma peas kaks asja kokku, sünnibki juba kolmas idee. Lisaks usub Liisa, et võimatuid asju pole olemas – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Uurimegi seekordses loos, milline on olnud tema teekond Minu Unistuste Päevas ja mismoodi käib lastele unistuste päevade korraldamine.

Saame tuttavaks – millega tegeled igapäevaselt ja kuidas sisustad oma vaba aega?

Töötan laste heaolu spetsialistina. Samal ajal kannan uhkusega ka ema ja tädi rolli. Vabal ajal naudin kõige rohkem hetki oma perega. Laulmine on samuti mulle alati rõõmu pakkunud, kuigi viimasel ajal on see jäänud tahaplaanile. Autoroolis taban end siiski tihti lauludele valjult kaasa ümisemast.

Millal Sa liitusid Minu Unistuste Päevaga?

Liitusin fondiga 2023. aasta esimeses pooles, kuid tegelikult olin selle peale mõelnud juba varemgi bakalaureuseõpingute ajal. Tookord jäi see samm siiski tegemata, sest ülikool ja töö haarasid kogu tähelepanu. Fond leidis tee minuni tagasi juhuslikult ja samas nii õigel hetkel. Kolisin ja jutuhoos uue naabrinaisega selgus, et tema on Minu Unistuste Päevas vabatahtlikuna tegutsenud juba aastaid. Märkasin peagi, et fond otsib uusi liikmeid ja see tundus olevat täpselt õige hetk liitumiseks. Võtsingi selle ette ja pole seda sekundikski kahetsenud.

Minu roll on aidata luua lastele üks meeldejääv päev koostöös projekti meeskonnaga. Just meeskonnatöö teeb kogu protsessi nii eriliseks, põnevaks ja tähendusrikkaks. Iga panus loeb, niisamuti nagu ka iga hetk ning koos loome midagi, mis jääb nii lapse, pere kui ka meie südametesse pikaks ajaks.

Meenuta palun oma esimesi projekte Minu Unistuste Päevas.

Minu kaks esimest vabatahtlikku tegevust olid seotud perepäevade korraldamisega. Esimene oli mõeldud Downi sündroomiga lastele ja nende peredele ning teine Saaremaa erivajadustega lastele ja peredele. Mõlemad kogemused andsid mulle väga hea ülevaate vabatahtlikust tööst Minu Unistuste Päevas. Sain kindlustunde ja teadmise, et soovin fondi panustada ka edaspidi – nii väiksemate unistuste päevade kui ka suuremate ettevõtmiste korraldamisel.

Tänaseks olen kogenud ka laste personaalsete unistuste päevade korraldamist. Iga päev ja iga laps on jätnud mu hinge positiivse jälje. Need on hetked, mis jäävad meelde ja annavad jõudu ka mulle endale. Kõik unistuste päevad on mulle südamesse pugenud, aga eriti tähendusrikkad on minu jaoks Saaremaa laste nominatsioonid. Kuigi elan ja töötan mandril, olen ja jään alati saarlaseks ning mul on ääretult hea meel, et saan oma kogukonnale midagi tagasi anda. See tunne, et saan luua rõõmu just selle piirkonna lastele, kust olen ka ise pärit, on kirjeldamatult eriline.

Tunnustasime sel aastal Sind tiitliga “Tiimi ideede generaator”. Palju õnne veel kord! Mis tundeid ja mõtteid see tunnustus Sinus tekitas?

See tiitel oli minu jaoks tõeliselt suur ja ootamatu üllatus. Minu Unistuste Päeva meeskonnas on iga liige tunnustust väärt. Unistuste päevade ja ürituste korraldamine on suur meeskonnatöö, kus loeb igaühe panus. Meie seas on inimesed, kes on suure südamega ja neil on justkui “teine veregrupp” – nad annavad endast alati rohkem, kui neilt oodatakse, ja nad teevad seda kõike südamega.

Annan igas tegevuses endast alati parima ja see, et mind tunnustasid nii tugevad, heasüdamlikud ja hoolivad vabatahtlikud, tähendab mulle väga palju. Olen siiralt tänulik. Näiteid ideede genereerimisest on keeruline tuua, sest enda arvates ei tee ma midagi erilist – lihtsalt viin oma peas kaks asja kokku ja nii sünnib kolmas idee. Arvan, et olen loomult suur kastist välja mõtleja nii oma igapäevases kui vabatahtlikus töös, sest usun, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Iga olukord, mis vajab kiiret lahendust, on minu jaoks väljakutse, mis paneb silmad särama ja mõtte tööle. Võib-olla on see põhjuseks, miks mind märgati ja tunnustati.

Mismoodi kirjeldaksid üht unistuste päeva inimestele, kes pole seda ise kunagi kogenud?

Unistuste päev on nagu väike ime – päev, mil nomineeritud laps saab kogeda midagi, millest ta on kaua unistanud. See võib olla kohtumine oma lemmiklauljaga, sõit tuletõrjeautoga, päev loomade keskel, lend helikopteriga, spaakülastus või hoopis koogi söömine lemmikrestoranis. Iga päev on ainulaadne ja spetsiaalselt loodud lapsele, kelle jaoks oleme sel päeval olemas. Laps on sellel muinasjutulikul päeval ainus peategelane. Usun, et unistuste päev on hetk, mis annab jõudu, lootust ja tuge nii lapsele kui ka tema perele. See ravib hinge ja usun, et see on sama oluline kui muu ravi lapse paranemise teekonnal.

Enne unistuste päeva kogen alati kerget ärevust. Peas keerleb sadu küsimusi alates sellest, kuidas laps ja tema pere end tunnevad, kas päevakava on piisavalt hästi läbi mõeldud, kas kõik kokkulepped peavad vett kuni väiksemate detailideni nagu liikluskoormus sel päeval. Unistuste päev ise möödub tihti justkui lennates. Lapse ja tema pere vahetud emotsioonid, siirad naeratused ja liigutavad hetked on kirjeldamatud – et päriselt sellest aru saada, peaks seda ise kogema. Sõnadesse on kõike keeruline panna. Päeva lõpuks on mu süda täis rahu, rõõmu ja tänutunnet. Vahel toob see isegi pisara silma, aga see on alati rõõmust!

Mis innustab Sind vabatahtlikuna jätkama?

Mind innustab teadmine, et iga väiksemgi panus võib tähendada kellelegi midagi suurt. Kui näen lapse silmis siirast rõõmu või kuulen perelt, et see päev andis neile uut jõudu, on see tunne hindamatu. Unistuste päevale eelneb palju eeltööd ja meeskondlikku panust, aga kui see päev on käes, on mu peamine roll olla olemas. Tõtt-öelda tundub see panus mulle nii väike võrreldes sellega, mida laps ja tema pere on pika aja jooksul läbi elanud. Seetõttu kingin siirast rõõmu alati hea meelega, sest tean, et see aitab luua midagi suurt ja tähendusrikast. Samuti inspireerivad mind meie vabatahtlikud – tegu on inimestega, kes tegutsevad südamega ja kelle kõrval on olla suur au.

Vabatahtlik töö pakub mulle sügavat tähendus- ja kuuluvustunnet. Iga kord, kui panustan, saan vastu rohkem, kui oskaksin oodata – siirust, tänulikkust, uusi kogemusi ja inimesi, kes rikastavad igapäevaelu. See õpetab mind märkama, kuulama ja hoolima veelgi rohkem. Ma loodan siiralt, et minu vabatahtlik panus fondis kandub edasi ka minu lapsele. Südantsoojendav on kuulda, kui ta arutab uhkelt naabripoisiga ja selgitab, et emme käis täna unistuste päeval ja sellepärast on tal seljas sinine särk. Sellised hetked näitavad, et headus ja hoolivus on nakkavad ning eeskuju kaudu kasvab uus põlvkond, kes oskab märgata, hoolida ja unistada.

Mida soovitaksid inimestele, kes on mõelnud vabatahtlikust tööst, aga pole esimest sammu veel astunud?

Ole julge ja proovi! Vabatahtliku töö puhul piisab soovist panustada. See ei tähenda alati suuri tegusid, vaid eeldab pigem väikseid ja siiraid samme. “Mul pole piisavalt aega” on müüt, sest vabatahtlik töö ei eelda kelleltki 24/7 pühendumist. Igaüks saab panustada oma võimete ja võimaluste piires. Iga panus loeb ja kui teha seda südamega, võib see olla kellegi teise jaoks hindamatu tähendusega.

Suur aitäh, Liisa, et oled Minu Unistuste Päeva vabatahtlik ja aitad kinkida lastele ilusaid mälestusi!

Loo pani kirja Maie-Liisa Sildnik