💙 Esimene kohtumine – tagasihoidlik poiss suure südamega
Kohtusime Edriani ja tema vanematega, et tutvuda meie uue kangelasega. Esmapilgul oli Edrian üsna tagasihoidlik ja häbelik. Ta eelistas pigem kuulata kui endast rääkida ning hoidis vanemate lähedusse. Just ema ja isa avasid meile ukse tema imelisse maailma, jutustades, kui andekas ja uudishimulik nende poeg tegelikult on.
Selgus, et Edrian õpib täiesti iseseisvalt tahvelarvuti ja õppeprogrammi abil klaverit mängima. See nõuab pühendumist, kannatlikkust ja suurt huvi muusika vastu -ning kõik see on temas olemas. Vanemate silmist oli näha uhkust, kui nad rääkisid poja edusammudest. Lisaks armastab Edrian väga mängutubades aega veeta, kus saab vabalt avastada, ronida ja mängida.
Meie suurim soov oli kinkida talle päev, mis jääks kauaks meelde – päev, kus oleks palju naeru, uusi kogemusi ja siiraid emotsioone.
🎈 Mängutuba, kus fantaasia ärkas ellu
Esimeseks sihtkohaks oli mängutuba, kus meid ootas juba rõõmsameelne animaator Stitch. Edrian ei olnud enam sugugi häbelik – kohtumine uue sõbraga tõi tema näole siira naeratuse ning peagi kadus ka viimnegi tagasihoidlikkus.
Koos avastati mängutuba, roniti atraktsioonidel, lasti liugu, mängiti peitust ning prooviti läbi kõik põnevad tegevused. Erilise elevuse tekitasid elektriautod, millega sai mööda mänguparki ringi sõita. Naer ja rõõm täitsid kogu ruumi.
Kõige erilisem paik ootas aga alles ees – muusikariistade tuba. Seal olid trummid, kitarrid ja süntesaator ning üsna pea sündis täiesti spontaanne perebänd. Muusikat tegid kõik – Edrian, tema vanemad ja vabatahtlikud. Ei olnud oluline, kes mängis õigesti või valesti. Oluline oli ühine rõõm, naer ja see, et kõik elasid hetkes. See oli üks neist hetkedest, mida ei saa lavastada – need lihtsalt sünnivad.
🎹 Unistus suure klaveri taga
Pärast mängulisi seiklusi suundusime Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kus Edrianit ootas päris muusikatund professionaalse õpetajaga.
Istudes suure kontsertklaveri taha, oli tema silmis näha elevust ja uudishimu. Kõik kuulasid tähelepanelikult, kui ta mängis ning näitas oma oskusi. Oli imetlusväärne näha, kui enesekindlalt ta klaveri taga tegutses.
Veelgi armsam hetk saabus siis, kui Edrian otsustas ise vanematele õpetajaks hakata ning näitas neile, kuidas klaverit mängida. See pani kõik naeratama ning täitis ruumi soojade emotsioonidega. Sellised hetked jäävad meelde nii lapsele kui ka tema perele.
🍽️ Päev täis elamusi
Pärast muusikaelamusi oli aeg puhata ja lõunatada. Esialgu oli meil plaanis veel mitmeid vahvaid tegevusi, kuid selleks hetkeks oli päev olnud juba nii sündmusterohke ja emotsiooniderikas, et Edrian vajas puhkust. Nii otsustasime osa unistuste päevast jätta järgmiseks kohtumiseks.
🎨 Loovus ühendab
Mõne aja pärast kohtusime taas – seekord Flash Art stuudios. Seal ootas meid eriline kunstielamus. Pintslid jäid kõrvale, sest seekord maaliti hoopis sõrmede ja kätega.
Alguses tundus see kõigile veidi harjumatu, kuid peagi olid nii Edrian, tema vanemad kui ka vabatahtlikud värvidega kaetud ja naer täitis kogu stuudio. Iga maal oli omanäoline ning iga pintslitõmme kandis endas rõõmu, loovust ja üheskoos veedetud aega.
❤️ Päev, mis jääb südamesse
Edriani unistuste päev ei olnud ainult täis vahvaid tegevusi. See oli päev, mis tõi kokku inimesed, lõi uusi mälestusi ning näitas, kui palju võib tähendada üks koos veedetud päev.
Kõige suurem rõõm oli näha, kuidas alguses tagasihoidlikust poisist sai päeva lõpuks enesekindel, rõõmus ja särasilmne laps, kes nautis iga uut kogemust. Vanemate silmist peegeldus siiras tänutunne ning vabatahtlikud said omakorda kaasa hindamatu kogemuse ja sooja tunde südames.
Sellised päevad tuletavad meelde, et kõige väärtuslikumad kingitused ei ole asjad, vaid ühised hetked, siiras tähelepanu ja inimesed, kes aitavad unistustel täituda.
