Vahel täituvad ka unistamata unistused – ühe tagasihoidliku poisi rõõmu täis päev
Markkus on teismeeas noormees, kellel on diagnoositud pankreatiit ehk kõhunäärme põletik. Tegemist on haigusega, mis põhjustab ägedaid kõhuvalusid ning oksendamishoogusid. Need omakorda muudavad inimese praktiliselt teovõimetuks.
Markkuse ema Ursula: „Oleme väga tänulikud Markkuse raviarstile dr Kärt Simrele Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikust, kes põhjalike uuringute järel suutis diagnoosi panna. Pankreatiidile viitavaid sümptomeid oli Markkusel ennegi, aga kuna haigus kestis ainult mõne päeva ning kadus seejärel mõneks ajaks, ei osatud midagi kahtlustada.“ Markkuse jaoks tähendab haigus seda, et ta peab väga hoolikalt jälgima oma toitumist ning tarbima rohkelt vedelikku. Samuti on tema jaoks keelatud tugev füüsiline pingutus ning kindlasti ei tohi ta saada lööke kõhupiirkonda. „Iga uus haigushoog on eelnevast hullem olnud, aga õnneks on asi kontrolli all. Tasakaalustatud toitumine on aidanud haigust vaos hoida,“ kirjeldab Ursula.
Palusime Markkusel umbes kuu aega tagasi saata meile kiri, kus ta kirjeldaks oma parimat päeva. Poiss kirjutas meile nii: “Seda on raske valida, sest kõik päevad on parimad, kui ei pea haiglas olema.” Kuidas asuda korraldama päeva, mis peab sisaldama ühe toreda lapse unistusi, aga unistusi justkui polegi. Mitte ühtegi?! Just sellise paraja pähkliga seisid sel korral fondi vabatahtlikud silmitsi.
Mehised mehed Meeste Kojas
Tegelikult kohtusime Markkuse ja tema emaga esimest korda juba kevadel arvutiekraanil. Meeldejäävaks tegi selle kohtumise Markkus ise, kes küll oli vahepeal ekraanil olemas, aga vabatahtlikega jutustama jättis siiski pigem ema. Ta oli ääretult napisõnaline ja ei teinud vabatahtlike tööd kuidagi lihtsamaks. Ometigi nii sellelt esimeselt kui ka järgnevatelt kohtumistelt killukesi koguti ja üheskoos otsustati, et augustikuus Markkuse unistuste päev toimuma saab.
Päev algas üllatusega, kus juba kodu uksest väljudes ootas poissi imeilus valge limusiin. Alustuseks tehtigi sellega Markkusele kodulinnas Tartus rahulik ringsõit, mis lõppes Tartu Kuuri parklas. Seal tegutseb üks vahva Meeste Koda, kuhu Markkust väga oodati, sest poiss oli meile kogemata välja lobisenud selle, et tema lemmiktund on tööõpetus ja eriti südamelähedane on igasugune puutöö. Tõsised eesti mehed Raivo ja Marko haarasid kohe asjal sarvist ja alustati lõikelaua meisterdamist. Tunni aja pärast saime kõik imetleda meeste kätetööd, sest Markkuse meisterdatud lõikelaud oli tõesti suurepärane.
Adrenaliinirohked tegemised
Vaevu saime uksest välja, kui kuulsime mootorimüra… õues oli sinine (Markkuse lemmikvärv) sport- Porsche, mille uks oli avali, et Markkus sekundeid kaotamata saaks peale hüpata. Kindlasti ei olnud sedapuhku tegemist sama rahuliku sõiduga kui hommikune limusiiniga kulgemine … Igatahes autojuht Tarvo ja Markkus olid meie juurde tagasi jõudes säravate silmadega ja päevakangelasel ei tahtnud kuidagi naeratus näolt kaduda.
Kui lemmikpitsa Siriuses (kõik tartlased teavad, mis kohast jutt) söödud, asusime uuesti teele ja sel korral peatusime ühe kahtlase ukse ees. Nuputamist armastavat Markkust ja tema perekonda ootas Tanel, kes lukustas terve perekonna Safecrackeri põgenemistuppa. Kas neil õnnestus koodid lahti murda ja sealt pääseda? Jah. Kuigi lõpuks selgus, et kui oleks rohkem Markkust kuulda võetud, oleks see kõik ehk kordades kiiremini käinud.
Isegi unistused, millest unistada ei oska, täituvad
Nii nagu paljudele teismelistele, meeldib ka Markkusele veeta palju aega arvutimänge mängides. Selles pole midagi uut, aga peoruumi Pö:ning astudes polnud tegemist ka tavalise seiklusega virtuaalmaailmas. VRAccess on koht, kus saab katsetada ainukesena kogu Baltikumis inimsilma teravusega prille. Just meie Markkus on esimene poiss Eestis, koguni Baltikumis, kes sai ette panna need maailmaklassi Varjo VR-3 prillid, haarata käepuldid ja sukelduda! Just sukeldumine on siinkohal õige sõna, sest Markkus asus avastama veealust maailma. See kõik oli nii päris ja ehe, et harjumine võttis korralikult aega, aga kui esimene pooltund möödas, orienteerus poiss juba nagu vana kala. Küll katsetati erinevaid ameteid, käidi lendamas ja seda kõike tegi Markkus juhendaja Andersi valvsa pilgu all. Olgem ausad… see kogemus võtab põlvist nõrgaks ka kõige tugevamad mehehakatised. Markkus oli ülimalt õnnelik ja tänulik, sellisest elamusest ei osanud isegi unistada. Kiire kosutus maitsvate pirukate ja võileibadega ning päev jätkus.
Jätkus põnevas teaduskeskuses Ahhaa, kus meid avasüli vastu võeti. Algamas oli keemia teemaline teadusteater ja esireas istudes tundsime ennast kõik suurepäraselt. Poisile kingiti Ahhaa perepääse, et sinna ka tulevikus tagasi minna, sest avastamist jätkub seal kauaks. Meil oli aga aeg koju minna. Päev oli olnud pikk ja vabatahtlikele oli teada see, et Markkus armastab olla kodus. Sel hetkel noormees veel ei teadnud, et isegi kodus olemine saab seekord olema kordades mõnusam. Päev polnud veel läbi!
Kingitusemäed
Vihma ladistas kõvasti, aga mingil kummalisel kombel oli kõikide pereliikmete näol naeratus ja täpselt sama lugu oli ka vabatahtlikega. Olime elevil, sest plaanisime Markkuse kingitustega üle kuhjata. Poiss reetis meile kunagi, et käib sõpradega piljardit mängimas – palun, LuckyLoorelt kinkekaardid. Üheks lemmiktoiduks on ema valmistatud juurviljasupp – palun, Prismalt kõik vajaminev, et unistuste päev saaks korraliku õhtusöögiga lõpetatud. Ema valmistatud suppi teeb ju ikka kõige paremini ema ja selles me võistlema ei hakanud. Pealegi tegi see kingitus kõigile kõvasti nalja. Nali asendus ehmatusega, kui autost võeti välja megavinge mänguritool, et see kodusolemine ja arvutimängude mängimine veel mõnusam oleks. Pipedrive´i sõbralikud töötajad juba hoolitsesid selle eest, et Markkuse rüht korras ja istumine mugav oleksid.
Kõik inimesed ei taha palju rääkida ja ei peagi. Markkus on ka selline. Lisaks sõbralik, lõbus ja soe. Nägime, et see oli poisi jaoks eriline ja väga rõõmus päev, mida kaua mäletada.
