Lennukas hommik Tallinna kohal
Heategevusfond Minu Unistuste Päev ei tegutseks ilma heade inimesteta.
Üks hea inimene, ettevõtja Väino Kaldoja, pani õla alla unistuste päeva laste lennutamisele. Nimelt viisime 7. juulil taevalaotusse kopteriga sõitma lausa kuus unistuste päeva last – Hele Liisi, Anni, Kerdi, Margo, Ike ja Jesselini, koos peredega. Nende laste lennud on varem kas ilma tõttu või mõnel muul põhjusel ära jäänud. Nüüd said unistused täidetud.
Helikopteri juures tervitas meid piloot Slava ja teine piloot Karl, kes tol päeval vastutas turvalisuse eest maa peal. Tema asi oli hoolitseda, et kopter saaks turvaliselt õhku tõusta ja maanduda ning pered ohutult kopterist maha ja uuesti peale aidatud. Kõik toimus professionaalselt ja sujuvalt, olime kindlad, et pered on turvalistes kätes. Ilmaga olid meil sel päeval samuti käed löödud ja kõik kokkulepped kehtisid täpselt nii kaua, kuni maandus viimane lend.
Laseme lennureisijatel rääkida, kuidas neil läks:
Kerti ema Liisa: „Väga-väga äge oli. Kert alguses natuke kartis, aga kui kopteris oli, läks hirm üle”.
Margo isa Argo: „Saime kõik lennata ja enamgi veel. Meil oli vanaema ka linnas ja tuli lihtsalt kaasa, sai aga hoopis sõidule. Ülimalt äge kogemus. Meie lennu ajal säras päike ja vihma nägime vaid eemalt. Juhtkangi anti mullegi proovida, istusin piloodi kõrva”.
Ike ema Keiti: „Lend oli suurepärane, nii äge. Ike istus piloodi kõrval ja sai ise ka juhtida. Korraks läks kopter päris kaldu, mul oli päris kõhe tunne ja Ike pärast küsis, et kas tundsime seda, et tema tegi. Tahtis ikka katsetada. Aga kui kogenud piloot kõrval, siis oli usaldus olemas, küllap nemad teavad, mida teha. Ike väljus kopterist hüpates nagu põrkepall ja ütles, et nii äge oli ja tema tahab piloodiks saada. Aitäh selle võimaluse eest! Suured tänusõnad ka mõlemale piloodile.”
Jesselini ema Helin: „Jesselin sai alles kohapeale jõudes teada, et me läheme kopteriga sõitma. Esialgu oli ta pisut sõnatu ja ei osanud midagi kosta. Hiljem ütles, et kõik olid ju võõrad. Seetõttu ilmselt oli vaikne. Arutades, kes ette istub, oli ta kindlal meelel, et emme. Kui küsiti, kas tahame midagi kindlat ülevalt vaatama minna, vastas Jesselin kohe, et lasteaeda. See vaade sealt kõrgelt ei näe sugugi välja nii, nagu päriselus. Õnneks meenus, et Jesseliniga olime talvel arutanud, mis värvilised kõrged korstnad need meie maja ja lasteaia lähedal on ja selle järgi oli juba lihtsam õige koht leida. Piloot proovis korduvalt nalja teha, aga olin liiga omas mullis, et reageerida. Lõpuks sain ise juhtida ka veidi. See oli ikka mega! Aga Jesselin nautis! Järgmisel päeval lasteaias rääkides ütles õpetaja, et ta nägi meie lendu ja mõtles, miks kopter nii madalalt sõidab. Aitäh suurepärase elamuse eest!
Et pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna ja fotograaf Veljo Poom hoolitses selle eest, et emotsioonid saaks fotodele jäädvustatud, siis edasi vaata juba galeriist.
