Mööda haigla koridore sammub oranžide juustega tüdruk. Härra Nilsson õlal, kohver ühes käes ja teine käsi lehvitamas tervituseks lastele ‒ Pipi Pikksukk on külas Tallinna Lastehaigla lastel.
Märkamata ei jää mitte keegi, kellest Pipi möödub. Koridoris arsti vastuvõttu ootavad lapsed ja vanemad rõõmustavad samuti Pipit nähes ja hea tuju tundub pikalt neid veel saatvat. Pipi tulek on paljudele suureks üllatuseks ja elevust tekitav. Kaasavõetud kohver peidab endas vahvat meisterdamist ‒ lapsed said endale valmistada paberist nuku. Tegelase, kes neile seltsi pakub ja kellele võib kõik salajutud rääkida.
Palatist palatisse liigub Pipi kiirustamata ja üheskoos veedetud aeg on rõõmu toov. Iga laps on isemoodi, seetõttu peitub ka Pipi kotis asju igale ühele ‒ kõlama saab Pipi laul „Pikksukk Pipi mina” ja proovile pannakse end nuputamises. „Enne kui ma nüüd päriselt lähen, siis mul on üks küsimus,” lausub Pipi tasakesi. „Kas ma tohin sind kallistada?” Vastus „jah” on kiire tulema ning kallistamata ei jää ka emme, issi, vanaema, vanaisa.
Pipi ootamatut külaskäiku ei osanud keegi oodatada, kuid selge on see, et loodud rõõm ja kallistus aitab veelgi kiiremini terveks saada. Lisaks toob hea tuju terveks päevaks! „Aitäh ja head paranemist!” ütleb Pipi ja lehvitab suunurgad üleval pool, lahkumiseks.
