“Kop-kop, kas tohib tulla?” uurib koeratüdruk Lotte, kes oli lastele haiglasse külla läinud.
Kaasa pakitud mänguvahendid pakkusid vaheldust päris pisikesele kui ka juba suurele lapsele. Üheskoos uurisime raamatut Leiutajateküla seiklustest ja mängisime Lotte Doominod. Päris vahva vaatepilt oli voodist, mis kaetud värviliste piltidega, aga kuidagi pidi pikk doomino mäng ära mahtuma. Lapsed ei teadnud, et Lotte kotti oli pugenud lepatriinu, kes ei plaaninudki enam Lottega kaasa minna. Nii seadis putukas end elama laste palatitesse, et ikka rõõmu tuua ja lastele seltsi pakkuda.
Veel enne kui Lotte teele asus, sai iga laps endale vahva joonistuse koeratüdrukust. Suuremad lapsed said Lottega juttu rääkida ja panna end proovile mälumängus. “Aitäh Teile Lotte!” ütleb üks ema nähes oma last rõõmustamas ja tunneb siirast tänu koos veedetud aja eest. Meie pilgud kohtuvad ja ma mõistan oma külaskäigu tähendust – aitäh selle võimaluse eest Minu Unistuste Päev!
