„Hei hopsti lapsed, tulge minuga mängima,“ hüüdis Karlsson katuselt ja avas külalistele ukse. Lastekliinikusse saabus külla vahva tegelane parimates aastates. Ta oli kaasa võtnud terve kotitäie huvitavaid mänguasju, meisterdamistarbeid ja suure kohvri, mille sisu jäi esialgu saladuseks.
Loomulikult alustas ta kohtumist energilise tantsuga, millega lapsed rõõmsasti liitusid. Tantsuhoos muutusid mängijad erinevateks loomadeks ja püüdsid kehakeele ja miimikaga oma rolli sisse elada. Muusika saatel lülitas Karlsson oma propelleri sisse, kinnitas endale värvilise saba ja ootas, et lapsed ta kinni püüaks ja saba peale astuks. Küll oli ikka lõbu laialt. Vahva külaline pidi oma saba kõvasti kinni hoidma, et mitte sellest ilma jääda, lapsed olid lihtsalt nii väledad. Laste lõbusad kilked ja mõnus meeleolu täitis kogu ruumi.
Karlssonil olid kaasa võetud võluprillid. Ta jagas lapsed võistkondadeks, kes omavahel mõõtu võtsid. Need kummalised prillid ees, pidid lapsed palli taga ajades kurikat puudutama ja võitja oli loomulikult see, kes enne finišisse jõudis. Mängus ei olnud ühtegi kaotajat, sest võluprillidega jõuti ju alati õigesse kohta. Aeg ei ole võludes alati tähtis.
Muhedal tegelase kotist tuli veel välja palju asju meisterdamiseks, sest järgmine päev oli ju mardipäev. Kõik said endale valmistada maskid, millega õhtul lustima minna. Laual oli korraga rida vahvaid tegelasi: roosa ninaga notsusid ja karvaste põskedega kummitusi.
Lisaks said lapsed valmistada endale mahlapakist Naksitrallide auto, millel olid isegi suured rattad alla. Sellise uhke autoga võib vabalt mardipäevakülastusi teha.
Karlssoni suures kohvris oli nii mõndagi huvitavat. Sealt väljusid õhupallidest tegelased. Iga väike külaline sai endale kingituse. Mõnele lapsele sobis koer, teisele mõõk ja üks väike tüdruk rõõmustas ehtsa värvilise lille üle.
Säravad ja armsad kingitused said ka need lapsed, kes Karlssoni juurde ei jõudnud. Selline muhe tegelane külastas Lastekliinikut ja küttis oma siira ja lahke olekuga laste südamed soojaks.
