Lõuna-Eesti tiim seikles looduses
Meeskonnavaib – see on midagi mida on kirjeldada mõnikord keeruline, aga tunda palju lihtsam. Tartu tiim käis oma meeskonnavaibi üle vaatamas meie vabatahtliku Kaisu maakodus. Siinkohal suured tänusõnad Kaisule ja Irmale, kes meie selle aasta parimate tiitlitega koju tulid ja meile selle imetoreda ja vahva päeva korraldasid.
Aga kui nüüd rääkida meie päevast – alustasime tervitustega ja seadsime sammud matkale. Matkajuhi Kaisu korraldus oli – kummikud jalga, ei mingit ilustamist uhkete ja ägedate botastega. Nagu öeldud, nii ka tehtud. Rõõmus meel kaasa ja teele. Ja vot oli see ikka teekond – tõeline takistusrada. Tee viis kõigepealt üle aasa ja läbi pori kui jõudsime esimese takistuseni – oli vaja ületada kuivenduskraav. Aastaajale iseloomulikult oli see vett täis. Kes otsustas lihtsalt üle hüpata, kes abivahendeid ületamiseks kasutada. Üheks abivahendiks sai läheduses asuv puuront, mis kahjuks üks hetk otsustas, et tema jõud sai otsa ja ühe vabatahtliku põlvini vette kastis.
Kamba peale sai kuivad sokid leitud ja teekond võis jätkuda. Ikka kraavikaldaid pidi ja läbi võsa, kuni järgmise suurema takistuseni – vaja oli ületada Umbusi jõgi üle suure palgi. Vot see oli pähkel – meid aitas ainult tugev üksteisemõistmine, kopra langetatud veel üks palk, ja tohutu meeskonnatöö. Selle käigus said hirmud, emotsioonid, sõprus ja kõik muu proovile pandud. Ja me tegime selle ära! Jalgupidi koprapessa astumine, nii et kummik vett täis sai oli sellest veel kõige väiksem osa.
Emotsioonid pulbitsesid kõigil – elus, terved ja õnnelikud, et kõik turvaliselt teisele poole kallast jõudsid. Natuke kogusime ennast ja teekond jätkus. Ikka võsas mütates ja kraave ületades nii hüpates, kui lõpuks ka juba paljajalu ületades – kummikud ja jalad olid märjad nagunii. 4 km takistusrada läbitud ja grupipilt tehtud, asusime lõunasööki tegema – ikka ise ja ikka väiksemates meeskondades, kes grillis, kes valmistas õhtust suppi, kes küpsetas kooki. Mõnus melu maitsvate roogade, pisarateni naeruga ja HMUP tegemiste aruteludega oli meid viinud järgmise üllatuseni – aitäh Põltsamaa muusikakooli noored Katleen Tõnson ja Oliver Zukovits muusikalise vahepala eest! Aga sellega meie toimetamised veel ei lõppenud – tuli ka näpud soojaks teha. Kaisu võttis välja hunniku nööri ja hakkasime aga punuma makramee tehnikas. Õpetaja jälgis oma valvsa pilguga, et sõlmed ikka õiged oleksid ja nii need vahvad punutised valmisid – taustaks ikka jutuvada ja erinevad teemad. Vahele veel mõnus saun ja nii see päev juba märkamatult järgmist kuupäeva kalendris näitama hakkaski. Tartu tiimi meeskonnavaib sai jälle energiat täis laetud ja oleme veelgi väekamatena valmis uuteks tegudeks ja vahvateks seiklusteks!
