Saame tuttavaks – Unistuste Päeva vabatahtlik Aivi

Minu Unistuste Päeva “Tiimi unistuste haldjas” Aivi Vaga: isegi väike, järjepidev panus on tohutu mõjuga

Vabatahtlikud on meie fondi süda ja hing – just tänu neile saame me kinkida raskelt ja krooniliselt haigetele lastele kordumatult erilisi hetki. Seekordses loos saame tuttavaks Aiviga, kes on kolme aasta jooksul kandnud fondis erinevaid rolle ja aidanud täita laste unistusi. Aivi pühendumus ja siiras teotahe pole jäänud fondile märkamata ning tunnustasime teda iga-aastasel vabatahtlike tänuüritusel “Tiimi unistuste haldjas” tiitliga. Uurisime, mis paneb Aivi silmad särama ja mis inspireerib teda vabatahtlikuna jätkama.

Saame tuttavaks – millega Sa tegeled igapäevaselt ja kuidas sisustad oma vaba aega?

Olen Aivi ning mul on rõõm olla osa Minu Unistuste Päeva tegusast tiimist. Eelkõige olen naine, abikaasa ja kahe lapse ema. Meie pere ja kodu on minu kindlus ja edasiviiv jõud. Tööalaselt toimetan Iglucraft grupi personalijuhina, mis pakub põnevaid väljakutseid ja võimalust teha koostööd nii tootmise, rahvusvahelise müügi ja turundustiimi kui ka elamusi ja heaoluteenuseid pakkuva Iglupargiga.

Usun, et harmoonia töö, pere ja isiklike huvide vahel on oluline, et olla õnnelik ja produktiivne. Tähtis on võtta aega ning teha seda mida armastad ning nautida seda, mida teed. Just see sünergia annab mulle energiat ja motivatsiooni panustada ka sellesse, mis on minu südamele lähedane – aidata kaasa Minu Unistuste Päeva missioonile tuua rõõmu ja lootust raskelt haigetele lastele ja nende peredele.

Millal Sa liitusid fondiga ja kuidas see teekond on kulgenud?

Liitusin 2023. aastal, kuid olin fondi tegevustel juba mõnda aega silma peal hoidnud. Minu esimene kokkupuude fondiga  oli siis, kui ühe poisi unistus tõi ta külastama ettevõtet, kus toona töötasin. See kogemus ning elamus andis äratundmisrõõmu ja soovi ise panustada. Tihti mõistame isikliku kogemuse kaudu, kui väärtuslik on elu ning mis on tegelikult oluline.

Minu roll viimase kolme aasta jooksul on olnud pidevas muutuses. Alustasin tiimi liikmena, panustades erinevate unistuste päevade ja fondi sündmuste korraldamisse. Peagi võtsin enda vedada ka projekte, kus kokkupuude peredega on tihedam ja sügavam.

Selle aasta kevadel alustasin ka mentori rollis ehk olen toeks ja abiks käsil olevates projektides, jagades oma kogemusi ja toetades teisi tiimiliikmeid. Teekond fondis on olnud pidev õppimine ja panustamine ning ma olen tänulik iga hetke eest!

Millised mälestused meenuvad Sulle seoses kõige esimese unistuste päevaga, millega olid seotud või millega puutusid kokku? Või kas Sulle meenub mõni teine eriline sündmus, mis on Sulle südamesse pugenud?

Minu kõige esimene unistuste päev oli poisile, kes julges suurelt unistada ning oli oma noore ea kohta erakordselt laia silmaringiga. Ta oli minu jaoks justkui väike õpetaja, sest tema siiras õhin ja unistuste täitumise rõõm õpetasid ka mind uuesti unistama. See oli võimas meeldetuletus, et positiivse energia ja emotsioonide jagamine on uskumatult oluline. Nägin oma silmaga, kuidas üksainus päev võib tuua lootust ja naeratuse tagasi pere ellu, kus seda ehk enam ei olnud.

Südamesse pugenud lapsi ja noori on palju. Igaühel neist on oma ainulaadne lugu ja isiklikud võitlused, mis on mind sügavalt liigutanud. Just nende lood tuletavad selgelt meelde, mis on elus tõeliselt oluline, ning panevad igapäevased tegevused õigesse perspektiivi.

Tunnustasime sel aastal Sind “Tiimi unistuste haldjas” tiitliga – mis tundeid see Sinus tekitas ja kas oskasid seda oodata? Miks on vabatahtlike tunnustamine Sinu arvates üldse oluline?

Olles hingelt personali ehk inimeste inimene, siis tean, kui tähtis on tunnustamine. Samas tunnistan, et olen tugev pigem selle jagamises ja mitte vastu võtmises. Olen siiralt südamest liigutatud selle tunnustuse eest. Ükski unistuste päev ei sünniks aga ilma tiimi ja koostööpartnerite panuseta.

Vabatahtliku töö puhul on väärtustamise tunne minu arvates isegi olulisem kui tavatöös. See on justkui sisemine mootor, mis hoiab leeki põlemas. Samas, et olla pikaajaliselt edukas ja järjepidevalt panustada, peab vabatahtlikul olema äärmiselt tugev sisemine motivatsioon ja soov teiste heaolusse panustada. Tunnustus on siis justkui ilus kinnitus sellele sisemisele ajendile.

Kuidas Sa kirjeldaksid unistuste päevi ja fondi inimestele, kes pole meie tegemistega igapäevaselt kursis?

Erinevalt tavapärasest kirjeldustest, mis keskendub sageli unistuste täitumise visuaalsele poolele või pakutavatele elamustele, tooksin esile ka unistuste päeva sügavamat, peidetud mõju. See pole pelgalt hetkeline rõõmupuhang, vaid tihti väike seeme, mis sellel päeval idanema hakkab. Olen näinud, kuidas unistuste päevast saadud positiivne laeng annab lapsele jõudu ja motivatsiooni raske raviteekonnaga edasi minna, uute eesmärkide poole püüelda ja isegi uusi hobisid leida. See pakub tugevat emotsionaalset tugisammast, mis aitab mitte ainult lapsel, vaid ka tema perekonnal keerulises olukorras hakkama saada ja taas lootust leida. See ime kestab kauem kui üks päev.

Mis innustab Sind vabatahtlikuna jätkama? 

Enne iga unistuste päeva valdab mind tavaliselt põnevus ja ootusärevus, mis seguneb vastutustundega. Kas kõik läheb plaanipäraselt? Kas suudame pakkuda just seda, millest laps on salaja unistanud? See on peenelt orkestreeritud sündmus, kus loeb iga detail. Kuid kõige intensiivsemad tunded tekivad pärast unistuste päeva. Näha lapse silmade sära, kuulda vanemate siirast tänu ja tunda seda ülevoolavat positiivset energiat – see on preemia, mida ei saa mõõta rahas ega ajas. See on hetk, mis kinnitab, miks ma seda teen.

Miks on vabatahtlik töö Sinu arvates oluline ja mida soovitaksid inimesele, kes on mõelnud vabatahtlikust tööst, aga pole veel seda teinud? 

Minu jaoks on vabatahtlik töö eelkõige võimalus anda tagasi ja panustada millessegi, mis on suurem kui Sina ise. See rikastab hinge ja pakub rahulolu, mida materiaalsed asjad ei anna. Vabatahtlik töö on viis näha maailma teise nurga alt, mõista teiste inimeste võitlusi ja hinnata seda, mis sul endal on. See pakub võimaluse leida uusi sõpru ja sarnaselt mõtlevaid inimesi, kellega koos head teha.

Inimesele, kes on vabatahtlikust tööst mõelnud, aga pole veel seda teinud, soovitan ma ühte: alusta kohe! Ära oota õiget hetke või piisavalt vaba aega. Iga väike panus loeb. Vali valdkond, mis sind kõnetab, olgu see siis loomade aitamine, keskkonnakaitse, vanurite toetamine või laste unistuste täitmine. Alusta kasvõi paarist tunnist kuus – sa näed, kuidas see sinu ellu positiivset energiat toob.

Ja mis puudutab müüte, tahan ümber lükata kõige levinuma: sageli arvatakse, et vabatahtlik töö on raske ja kurb või võtab kogu vaba aja. Tegelikkuses on see hoopis vastupidi – see annab energiat juurde ja pakub sügavat rahuldust! Muidugi on liigutavaid ja emotsionaalseid hetki, kuid ülevoolav positiivsus ja nähtav mõju kaaluvad need mitmekordselt üle. Sa ei pea pühendama sellele iga oma vaba hetke – isegi lühike, kuid regulaarne panustamine toob suuri muutusi.


Suur aitäh, Aivi, et oled Minu Unistuste Päeva vabatahtlik ja aitad kinkida lastele ilusaid mälestusi!

Loo pani kirja Maie-Liisa Sildnik