Saame tuttavaks – Unistuste Päeva vabatahtlik Mari
Kommunikatsioonitiimi vabatahtlik Mari Skuin: Minu Unistuste Päeva laste lood aitavad ümber mõtestada oma senist vaadet elule
Unistuste haldjatel on Minu Unistuste Päevas väga oluline roll – just tänu neile saame korraldada raskelt või krooniliselt haigetele lastele unustamatuid päevi. Lisaks unistuste täitmisele aitavad vabatahtlikud meie fondis korraldada igapäevatööd või panustavad asjaajamistesse, mis esmapilgul ei paistagi justkui välja. Seekordses loos saamegi tuttavaks vabatahtliku Mari Skuiniga, kes võlub kommunikatsioonitiimi liikmena paberile mõjuvaid sõnumeid ja aitab fondi kohta levitada head sõna võimalikult kaugele.
Saame tuttavaks – millega sa tegeled igapäevaselt ja mida meeldib sulle teha vabal ajal?
Olen Delfi Meedias väiksemate vahepausidega töötanud üle 10 aasta. Hetkel teenin leiba toiduajakirjas Oma Maitse, kus vastutan selle eest, et väljaande portaalis oleks igal tasemel kokandushuvilisele midagi maitsvat ja põnevat lugeda. Hobi korras olen juba väga palju aastaid olnud tegev võrkpalli kohtunik-sekretärina, lisaks olen pikalt tegelenud uute sekretäride koolitamisega. Mul on ka kaks last, kellest üks mängib meistriliigas ja teine käib samuti väga usinalt trennis. Seega võrkpallil on meie pere argipäevades suur roll.
Kas mäletad oma esimest kokkupuudet Minu Unistuste Päevaga?
Töö Delfis viiski mind Minu Unistuste Päevaga kokku. Olin toimetaja Delfi Naistekas ja tegime koostöös fondi tollaste eestvedajate Kristiina ja Avega väljaandesse mitu lugu. Mulle läks väga südamesse, kui säravalt, siiralt ja tõelise entusiasmiga rääkisid nad fondi missioonist ja tegemistest. Nii pered kui vabatahtlikud, kellega ma lugude raames kokku puutusin, süvendasid minus veelgi veendumust, et tahaksin samuti millestki nii elumuutvast osa olla. Neid lugusid oli teinekord väga valus kirjutada, sest kahjuks pole kõikide laste lood ilusa lõpuga. Aga see, millise heldimuse, südamesoojuse, siira imetluse ja tänuga pered oma kogemusest unistuste haldjatega rääkisid, oli lihtsalt nii armas! Need lood panid mind ümber mõtestama oma senist vaadet päris paljudele asjadele. Olen mõistnud, et igas asjas, ka kõige kurvemas ja valusamas, on peidus midagi päriselt ilusat. Kui palju armsaid mälestusi, meeldejäävaid elamusi ja rõõmu on võimalik heade inimeste kaasabil ühe päeva jooksul kogeda!
Nüüd oled sinagi meie fondis vabatahtlik. Kuidas sündis otsus liituda Minu Unistuste Päevaga?
Olen fondis tegutsenud umbes viis aastat. Märkasin, et fondi otsiti veebihaldurit ja see oli minu jaoks selge viide, et nüüd on aeg liituda. Tundsin, et see on täpselt mulle sobiv töö ja saan just selles valdkonnas fondi kõige rohkem panustada. Kandideerisin ning saingi veebihalduriks ja kommunikatsioonitiimi liikmeks. Paar aastat aitasin peamiselt postitusi üles panna sotsiaalmeediasse ja kodulehele, aga koostöös tegevjuhi ja kommunikatsioonijuhiga toimetasin ka pressiteateid ja muid tekste, aitasin koordineerida suhtlust ajakirjandusega ja andsin erinevatel kommunikatsiooniteemadel tiimile nõu. Praegu ma veebihalduri tööd enam ei tee, kuid jätkan vabatahtlikuna endiselt kommunikatsioonitiimis. Viimastel aastatel olen erinevatel põhjustel panustanud vähem aega, aga kui minu abi on vaja, aitan hea meelega ja püüan käed külge panna.
Kommunikatsioonitiimi vabatahtlikuna puutud kokku hoopis teistsuguste projektide ja töödega. Kuidas kirjeldaksid oma rolli inimesele, kes pole selle valdkonnaga varasemalt kokku puutunud? Mida tähendab töö vabatahtlikuna kommunikatsioonitiimis?
Peamiselt olen aidanud kirjutada või toimetada erinevaid tekste, et fondi sõnumid oleksid kirja pandud korrektselt ja võimalikult selgelt. Lisaks olen kaasa löönud erinevate ürituste teavituste koostamisel ja edastamisel. Kommunikatsioonitiimi ülesanne on teha Minu Unistuste Päev nähtavaks ning viia teadmine meie tööst ja sellest, kelle heaks ja me seda üldse teeme, võimalikult suure publikuni. Mida rohkem inimesi meist kuuleb ja mida suuremale hulgale suudame me oma missiooni selgitada, seda rohkem liitub meiega unistuste haldjaid ehk vabatahtlikke ning toetajaid tänu kellele me saame unistuste päevi korraldada. Samuti jõuab erinevate postituste, pressiteadete, ürituste, näituste, artiklite, saadete ja muude meediumite kaudu info Minu Unistuste Päevast uute peredeni, kes võiksid olla meie fondi sihtgrupis, ning arstideni, kes nomineerivad uusi lapsi unistuste päevadele.
Sa oled fondis juba üsna pikalt tegutsenud. Mis innustab sind vabatahtlikuna jätkama ja mida oled selle aja jooksul õppinud?
Minu imetlus meie uskumatult võimekate vabatahtlike vastu kasvab iga päevaga. Milline võrratu, suure südame, avatud meele ja lõputu empaatiaga seltskond! Vabatahtlikud lähevad kõikidele unistuste sündmustele vastu laheda energiaga. Ajaga on kasvanud ka minu imetlus perede suhtes, kes kasvatavad raskelt või krooniliselt haigeid lapsi – milline tahtejõud, vastupidavus ja võitlusvaim on neis kõigis! Ja need lapsed.. Iga päev on nende jaoks sõna otseses mõttes võitlus, aga nad suudavad sealjuures teha nalja, nautida elu, lustida ja üllatada täiesti uskumatute elutarkustega.
Vabatahtlik töö on õpetanud eelkõige tänulikkust ja oskust märgata, kui palju armsaid, häid ja siiralt toredaid inimesi on meie seas, kes ei pea paljuks omaenda kallist ajast ja kiiretest päevadest leida tunnike-paar, et pühendada need täiesti isetult mõne võõra pere ja lapse unistuste täitmiseks. Tänapäeva maailm tundub mõnikord isegi kuri, õnnetu ja hall, aga sellised positiivsed emotsioonid tõestavad pidevalt vastupidist. Head teha on hea!
Kas mõni kogemus või mälestus fondis on sulle eriti südamesse pugenud?
Ma olen rõõmus ja tänulik, kui mõni minu kirjutatud tekst läheb lugejatele korda või edastab just seda sõnumit, mida oleme tahtnud edasi anda. Mul on hea meel, kui üritus, kuhu olen saanud anda oma väikese panuse, õnnestub ja toob meile uusi sõpru. Tunnen, et minu panus on antud, kui ma saan edasi anda seda, mida tähendab peredele tegelikult see, kui keegi tuleb, kuulab, hoolib ja korraldab sellise päeva, millest nad räägivad kodus veel aastaid. Ma ei unusta mitte iial kohtumist Sandri ema Ulviga. Ka kohtumine Ottomariga jääb igaveseks sügavale südamesse. Lahe oli ka meie vabatahtlike räägitud lugu lapsest, kelle suurim unistus oli sõita trammiga nr 3 ning väikese tüdruku unistus sellest, et ükssarvik ärkaks ellu. Ja ärkaski! Vot nii vinged vabatahtlikud on meil!
Mida soovitaksid inimesele, kes on mõelnud tulla vabatahtlikuks, aga pole seda veel teinud?
Tule, me ootame! Paljud kardavad, et nad ei oska või pole piisavalt väljaõpet, aga kui sa tunned, et meie fondi missioon läheb sulle korda, anna meile endast lihtsalt märku ja leiame sulle fondis just täpselt sellise koha, kus saaksid särada ja end hästi tunda. Selleks, et fondi töö sujuks võimalikult hästi, on palju rolle ja võimalusi. Mina tunnen end kõige paremini tekstitööga ja just seda ma siin teengi. Meil on ka suurepärased tiimijuhid, kellega on võimalik kokku leppida, millega iga vabatahtlik saaks kõige paremini panustada. Vabatahtlik töö fondis õpetab, kuidas projekte juhtida, laste ja peredega suhelda, koostööpartneritega kokkuleppeid teha ja palju muudki. Need oskused, muide, kuluvad elus niisamagi ära ja tegu on seega hea võimalus oma ampluaad uute oskustega laiendada. Boonuseks muidugi võrratu energiaga fantastiline seltskond, kellega koos viia elu selliseid sündmuseid, millest ei oleks isegi osanud unistada. Mis sa enam ootad? 🙂
Suur aitäh, Mari, et panustad fondi arengusse!
Loo pani kirja Maie-Liisa Sildnik