Saame tuttavaks – Unistuste Päeva vabatahtlik Mari-Liis

Vabatahtlik Mari-Liis Männik: töö fondis on mulle kinkinud oskuse märgata väikseid, suure tähendusega hetki

Mari-Liis ei osanud esiti arvatagi, kui sügavalt poevad Minu Unistuste Päeva fond ja selles tegutsevad inimesed tema hinge. Seitse aastat hiljem on ta pealaest jalatallani fondi tegemistes igapäevaselt sees ja teistmoodi ei oskaksi ta oma elu ette kujutada. Sel aastal tunnustasime Mari-Liisi pühendumisega tegutsemist “Aasta vabatahtlik 2024” tiitliga. Seekordses loos saamegi temaga tuttavaks ja uurime, milles peitub tema arvates eduka vabatahtliku töö saladus.

Jaga palun veidi oma tausta: millega Sa tegeled igapäevaselt ja mismoodi sisustad oma vaba aega?

Mul on TÜ ajakirjanduse ja PR bakalaureusekraad ning lisaks läbisin paar aastat tagasi magistriõppe TÜ Kultuurikorralduse erialal. Kui olin ülikoolis ajakirjanduse esmakursuslane, kandideerisin tööle Eesti ühe kõige kuulatavama raadiojaama Elmar saatejuhiks. Mul õnnestuski saada töökoht ja jäin sinna kahekümneks aastaks. Tegin seal kõike: toimetasin ja juhtisin saateid, olin aastaid muusika- ning vanemtoimetaja ja viimased aastad peatoimetaja. Kevadel otsustasin selle etapi oma elus pausile panna ning täna olen pühendunud oma kolme poja kasvatamisele. 

Vaba aeg on naljakas mõiste…  Millal see on? 🙂 Peamiselt olengi koos oma mehe ja lastega. Väga palju veedame aega ka veidi suuremas pereringis, kuhu kuuluvad minu vanemad ja õed oma peredega. Üldse on nii sugulased kui ka sõbrad mulle tohutult tähtsad. Nendega koos on kõige mõnusam oma vaba aega sisustada. Mõnda aega tagasi hakkasin käima tennises ja seal saab mõistus argielust korralikult puhata. Mõtlen ainult kollasele pallile, reketile ning üritan sisse ahmida ja talletada kõiki treenerilt saadud nõuandeid. Sõltuvalt eluetapist, kord rohkem kord vähem, olen alati olnud osaline ka erinevates heategevusprojektides või siis löönud vabatahtlikuna kaasa pikemalt mõnes organisatsioonis. Kirjutasin ka oma magistrantuuri lõputöö teemal: “Annetamiskultuur Eestis lastele ja noortele suunatud heategevusorganisatsioonide näitel.” 

Jaga palun meiega oma fondiga liitumise lugu – millal Sa liitusid Minu Unistuste Päevaga ja kuidas on Su teekond kulgenud?

Liitusin fondiga 2018. aastal. Alguses ei osanud ma arvatagi, et jään Minu Unistuste Päevaga seotuks nii pikkadeks aastateks, aga fond ja selles tegutsevad inimesed on pugenud sügavale mu hinge. Fondi tutvustavas infotunnis sattusin kohe kokku väga ägedate naistega. Me ei läinud sinna koos, aga täna ei kujutaks ma oma elu ilma nende naisteta ettegi (soojad tervitused teile, Kertti-Airin ja Liina!)! Arutasime juba siis, et võtame kõike rahulikult. Nii nagu paljud teisedki kartsime ka meie, et tegu on tohutult emotsionaalse valdkonna ja tegevusega. Tõsi ta on, iga lapse lugu ning tema unistuste püüdmine ja nende täideviimine on emotsionaalne, aga hiljem see naeratus lapse suul kaalub kõik muu üles. Me kõik kolm oleme tänaseni Minu Unistuste Päeva vabatahtlikud ja oleme üheskoos kõikide teistega suutnud ära teha väga palju. Keegi meist pole kordagi kahetsenud, et seitse aastat tagasi oma sõrme siia pistsime. Oleme meile omaselt juba aastaid pealaest jalatallani fondi tegemistes igapäevaselt sees.

Mida tähendab vabatahtliku roll meie fondis?

Minu roll on olla aktiivne, kohusetundlik, südamega tegutsev vabatahtlik, kes korraldab koostöös teiste liikmetega mõne haigusega võitlevatele lastele unistuste päevi. Fondil on näiteks tihedad sidemed lastehaiglatega ja erinevate ühingutega, kes nomineerivad meile lapsi ja meie kingime neile siiraid ja positiivseid emotsioone, et neil oleks kasvõi veidike kergem oma haigusega edasi elada või võidelda. Mina ei ole valges kitlis doktor ega koosta kellelegi raviplaani, aga plaani pean küll ja kohe esimesest kokkupuutest perega hakkab kujunema lapse unistuste päev. Rõhk on sõnapaaril lapse unistuste päev, sest sageli on sel päeval kaasatud pere, sõbrad või mõlemad, aga mitte kunagi ei tohi ära unustada, kelle päev see on ikkagi. Vajadusel ja võimalusel võtan mõnikord ka eest vedada mõnd eriprojekti, millega kogume raha uute unistuste täideviimiseks.

Kirjelda palun lähemalt, kuidas toimub ühe unistuste päeva korraldamine lastele?

Kohtun tavaliselt lapsega mitu korda, et päriselt kiht kihi haaval kätte saada tema kõige sügavamad ja isiklikumad unistused. Lastelt on keeruline otse küsida, millest nad unistavad. See küsimus keeraks ka täiskasvanud lukku. Seda enam, kui küsimus tuleb ootamatult ja pole selle peale varem mõelnud. Ikka tasa ja targu nagu eestlastele kohane, ehkki tuleb tunnistada, et olen kokku puutunud ka lastega, kes on löönud mind oma soovide ja kindlameelsusega pahviks.

Kui oleme välja selgitanud, mis on lapse suurimad soovid, tuleb need ellu viia. Siinkohal tulevad meile appi meie toetajad. Nii need, kes aitavad fondi rahaliste annetustega kui ka ettevõtted või eraisikud, kes aitavad mõne toote või teenusega. Ilma nendeta poleks võimalik laste unistusi täita, sest Minu Unistuste Päev on valdavalt vabatahtlike tegevusel ning ettevõtete ja eraisikute annetustel tegutsev heategevusfond. Tegureid, millega sellist päeva korraldades peab arvestama, on tohutult, aga kõige olulisem on ikkagi lapse tervislik seisund. Kogu päev peab olema tema jaoks ohutu ja seetõttu suhtleme kogu protsessi jooksul ka lapse raviarstiga. Oleme arstidele tänulikud, et nad leiavad oma kiire igapäevatöö kõrvalt aega mõelda ka sellele, kes lastest võiks vajada meie fondi kaudu turgutust.

Kui unistuste päev on toimunud, teeme kokkuvõtteid, mida võimalik hiljem näha nii meie fondi koduleheküljel kui ka sotsiaalmeedias. Lisame juurde pilte ja tagasiside, mis perekond on saatnud. Perekonna tagasiside on mulle isiklikult väga oluline, sest panen igasse unistuste päeva tõesti kogu oma hinge ja teen kõik selleks, et päev (vahel ka mitu päeva) oleks ideaalne. Paljude peredega jääb suhtlus kestma aastateks ja soe tunne poeb hinge  lihtsalt sellestki, kui kuulen lapse nime, kellega veetsime üheskoos erilise päeva.

Millised mälestused meenuvad Sulle seoses kõige esimese unistuste päevaga?

Kõige esimese unistuste päeva korraldasin üsna pea pärast fondiga liitumist koos nende samade naistega, kellega läksime infotundi uudistama. Ma ei unusta imearmast Katerinat ega tema unistuste päeva mitte kunagi. Hommik algas südamevärelusega, kas kõik on korralikult läbi mõeldud ja kas meil õnnestub talle kinkida hädavajalikku positiivsete emotsioonide laengut. Tüdruku suurim unistus oli minna perega restorani õhtusöögile. Väga paljude inimeste jaoks nii igapäevane ja tavaline tegevus, aga selle pere jaoks oli see erakordne hetk, sest laps viibis enamuse ajast haiglas. Nüüd sai ta äkitselt sõita limusiiniga restorani, käes suur hulk õhupalle – see oli eriline hetk. 

Sealt sain kohe esimese “raputuse”, et olla enda igapäevaelu eest veelgi rohkem tänulik ja osata märgata väikseid hetki, mis tegelikult on nii suure tähendusega. Õhtul kodus voodisse jõudes valdas mind kummaline õnnetunne ja mu nägu oli isegi veidi valulik, sest ka minu naeratus püsis kõrvuni terve päeva vältel. Sarnaseid tundeid ja mõtteid olen kogenud ka järgmistel kordadel, sest iga uus unistuste päev algab nullist – uus laps ja tema isiklik lugu. Isegi kui diagnoos on lastel sama, on iga lapse taust ja isiklik kogemus unikaalsed; niisamuti ka nende soovid, vajadused ja võimalused. Mulle on südamesse pugenud kõik lapsed, kellega olen sel teekonnal kokku puutunud. Tean, et see kõlab klišeena, aga just nii ma päriselt tunnengi.

Tunnustasime Sind “Aasta vabatahtlik 2024” tiitliga. Mis tundeid see Sinus tekitas ja kas oskasid seda oodata?

Ma ei osanud seda oodata, sest – ilma igasuguse naljata – meie fondis on tunnustust väärt inimesi väga palju. Ausalt, võiksin samale tiitlile koheselt nomineerida mitu maruhead kandidaati meie Lõuna-Eesti tiimist.

Olen mõelnud, et minu jaoks on tähtsaim tunnustus lapse kallistus unistuste päeva lõpus. Südamesse poeb ka iga hilisem naeratus või särasilmne kohtumine lapsega, näiteks juhuslikult tänaval või mõnel fondi pereüritusel. Minu jaoks on suur tunnustus ka see, kui mõni tiimiliige ütleb ümbert kinni võttes aitäh ja nendib, et tal on hea meel, et olen nendega samas pundis. Olen siiski ametliku tunnustuse pärast väga liigutatud. See on suur vastutus ja au. Vabatahtlikena panustame fondi tegemistesse palju aega ja energiat, ilma et midagi vastu ootaks, aga selline tunnustus on suurepärane võimalus jagada positiivset tagasisidet ja tähelepanu.

Mis motiveerib Sind vabatahtlikuna jätkama?

Jätkan vabatahtlikuna, sest ilma selleta ma enam ei oska ega soovi. Soovin kinkida haigetele lastele ja nende peredele erilisi ja imelisi hetki, sest neid mälestusi ei saa meilt mitte keegi ära võtta. Näen, kui palju annavad need päevad lastele jõudu. Mõnikord olen saanud mõnelt pereemalt tagasisidet, et tänu lapsele korraldatud unistuste päevast, sai kogu nende pere justkui uuesti kokku. Unistuste päev on võimalus kõigile meelde tuletada, kui oluline on üheskoos aega veeta. Eks on igati mõistetav, et kui peres on haige laps, siis on fookus sageli raviteekonnal, aga siis aitamegi meie meelde tuletada üheskoos tegutsemise rõõmu.

Lisaks on kindlasti väga oluline faktor see, et mul on endal üks vanem ja kaks pisemat poega ning eks seetõttu kõik lastega seonduv kõnetab mind antud eluperioodil enim. Soovin olla oma lastele eeskujuks enda tegutsemisega, mitte ainult sõnadega. Räägin neile, et kui on vähegi võimalik, tuleb alati anda ja aidata. Ennast ei tohi hätta jätta, aga kui on vähegi võimalust, tuleb alati abivajajaid aidata. Vabatahtlik töö kingib mulle endale ka erilisi mälestusi, uusi tutvusi, näitab elu raskemaid pooli ja õpetab tänulikkust. Saan heategevusfondi tegemistesse panustada aastaringselt mitte ainult jõulude ajal. 

Mida soovitaksid inimestele, kes on vabatahtliku töö peale mõelnud, aga pole veel astunud esimest sammu?

Loome ja kujundame oma elukeskkonda ise. Kui oleme hakkajad ja aktiivsed kodanikud, loome hoolivama ja sidusama kogukonna. Lisaks on vabatahtlik töö väga hea võimalus õppida või arendada uusi oskusi. Tiimiliige saab mingis mõttes tegutseda pingevabalt, sest see kõik on ju vabatahtlik, aga mitte kunagi ei tohi ära unustada, kui oluline on lubadustest kinnipidamine. Meeskond loodab sinu peale ja oma osa eest tuleb vastutada.

Kui inimene ei ole veel vabatahtlikku tööd teinud, siis ju ei olnud selleks veel õige aeg. Usun, et seda peab ise südames tundma, et nüüd on selleks sobiv hetk. Soovitan valida südamelähedase valdkonna ja usaldusväärse organisatsiooni ning hakata lihtsalt tegutsema. Õnneks on heategevusorganisatsioonid hakanud tegutsema üha läbipaistvamalt ja seda on väga vaja nii rahalistele annetajatele kui vabatahtlikele. Loome ja hoiame annetuskultuuri ise. Samas arvan ka, et kõik inimesed ei olegi vabatahtlikuks tööks loodud mistahes erinevatel põhjustel ja sellepärast ei pea end kehvasti tundma.

Kas heategevusega on seotud mõni müüt, mida tahaksid ümber lükata?

Sageli arvatakse, et ühest annetatud eurost pole kellelegi abi, kuid kui neid üheeuroseid annetusi koguneb hulgi, võib tegu olla elupäästva summaga. Kui inimesel ei ole võimalik ajaliselt panustada, siis näiteks kasvõi üheeurone püsiannetus on suurepärane võimalus panustamiseks. See ei tee kedagi vaesemaks, aga võib olla suureks abiks kellelegi teisele. 

Miks on unistamine üldse oluline?

Inimesed unustavad vahel ära, kui mõnus on lihtsalt niisama unistada. Soovid ei pea alati olema tohutult suured, ehkki ümbermaailmareisist või Ferrarist garaažis võib ju ka unistada. Kõige erilisemalt ja soojemalt jäävad meelde jalutuskäigud perega, haiglavaba päev, kollased õhupallid või hoopis tuules lendlevad unistuste lokid, sest südames käib teistmoodi tuksatus ja kui oskame sellistest hetkedest unistada, siis need täituvad ka päriselt ja see on väga oluline. Usun ka, et unistused tuleb selge häälega välja öelda, aga seda tehes tuleb alati hoolikalt iga sõna ja detail läbi mõelda, sest minu kogemus näitab, et unistused kipuvad täide minema ja unistus teeb imet! 

Suur aitäh, Mari-Liis, et oled Minu Unistuste Päeva vabatahtlik ning panustad oma tegutsemistahtega fondi arengusse ja laste heaolusse!

Loo pani kirja Maie-Liisa Sildnik

Foto autor – Laviin Photography