Saame tuttavaks – Unistuste Päeva vabatahtlik Maris

Minu Unistuste Päeva “Aasta uustulija” Maris Kuum: äge, et nii lihtsate vahenditega saavad vabatahtlikud muuta kellegi elu

Igal aastal liituvad Minu Unistuste Päevaga uued vabatahtlikud, kes särasilmselt panustavad fondi tegemistesse ja aitavad tuua raskelt või krooniliselt haigete laste ellu rõõmu. Umbes aasta tagasi liitus meie vabatahtlike reaga Maris Kuum, kes on aidanud juba mitu sündmust korraldada. Tunnustasime Marist aasta alguses fondi vabatahtlike tänuüritusel “Aasta uustulija” tiitliga ning seekordses loos saame temaga tuttavaks ja uudistame, kuidas on tal möödunud esimene aasta fondis.

Saame tuttavaks – millega Sa tegeled igapäevaselt ja kuidas sisustad oma vaba aega?

Olen pärit Lõuna-Eesti kuplite vahelt Tõrvast. Hetkel olen kodune ja minu “ülemuseks” on pooleteise aastane kutt, aga enne emaks saamist töötasin ühes logistikafirmas.

Vaba aeg kodust kuulub peamiselt koorilaulule, et osaleda lahedates projektides suurepäraste lauljatega Segakooris HUIK!. Kuna koor on aastatega end üles töötanud ja oleme edukalt osalenud erinevates põnevates ettevõtmistes, saame regulaarselt kutseid järgmistele üritustele nagu Eesti Vabariigi Presidendi kontserdile Estonias, ühisesinemisele Villemdrillemiga Muusikaauhindade laval või erinevatesse Missa projektidesse professionaalsel koorimuusika tasemel.

Lisaks olen kirglik talisupleja, ehkki möödunud hooaeg jäi mul pigem vahele ja viimane külm sulps toimus jõulude paiku. Külm vesi viib ootamatult suure stressi õlgadelt ja kindlasti jätkan aastaringse suplusega.

Sind tunnustati hiljuti Minu Unistuste Päeva vabatahtlike tänuüritusel “Aasta uustulija” tiitliga. Millal Sa fondiga liitusid ja milline on olnud Su senine teekond vabatahtlikuna?

Liitusin fondiga umbes aasta tagasi. Minu esimeseks projektiks oli kohe väga hingelähedane teema – laulupidu. Nimelt korraldasime laulupeo aasta raames Downi Sündroomi Ühingule perepäeva. Kutsusime osalejad laulukaare all asuvasse laulupeo muuseumisse ning nad said osa nii koorilaulust, rahvatantsust kui ka pillipeost. See oli äärmiselt vahva ja südamlik pidu ning saime osalejatelt palju positiivset vastukaja.

Minu Unistuste Päev oli mulle juba pikalt silma jäänud. Teadsin juba aastaid, et soovin mõne heategevusorganisatsiooniga ühineda, aga ma polnud fondi välja valinud. Veidi ka pelgasin, et kui pistan pea sisse, saab sellest mu elus järgmine kohustus, mis röövib minult palju vaba aega. Seda enam, et kui mulle miski meeldib, tekib minus loomupärane soov saba ja sarvedega sisse hüpata. Tegelikkus on osutunud hoopis vastupidiseks ja ajakulu on oodatust väiksem. Aasta jooksul olen aidanud korraldada üht personaalset unistuste päeva, üht perepäeva ja üht annetuste kogumise üritust. Täna olen seotud juba järgmise personaalse unistuste päeva korraldamisega.

Mis Sind jätkuvalt hoiab fondis?

Mulle meeldib kuuluda ägedasse ja ühtehoidvasse gruppi. Olen seda alati oma erinevate tegevuste kaudu otsinud. Teadsin varasemast põgusalt fondi üht vabatahtlikku Teelet ning minu sotsiaalmeedia uudisvoogu jõudis pidevalt fondiga seotud kajastusi. Kui nägin Kanal 2 Õhtu saates kutset vabatahtlike värbamiseks, polnudki rohkem aega otsustamiseks vaja – teavitasin kodus, et liitun nüüd fondiga ja sain sealt selleks kaasa palju roheliselt säravaid tulesid.

Mida tähendab vabatahtlik töö Sinu jaoks?

Fondi töös osalemine täidab hetkel minu jaoks väikest eneseteostuse vajadust – saan olla väljaspool kodu vajalik ja saata korda midagi toredat. Eriti oluline on selle juures see, et see on elu muutev kogemus nende laste ja noorte jaoks, kellele me seda teeme. Kõige lihtsamad ja tavalisemad asjad võivad olla mõne inimese jaoks nii suured ja määravad – me elame nii erinevaid elusid, ka meie kogemused ja kokkupuuted võivad olla nii omamoodi, et vahest jääb endalegi märkamatuks lihtsate asjade võlu, positiivsus ja soojus.

Lapsed õpetavad meid rõõmu tundma imepisikestest asjadest ja sedagi, kuidas unistada. Kipume seda elus kaotama ja unustama, kuid see on tegelikult nii oluline osa elust rõõmu tundmiseks ja väärtustamiseks.

Kuidas kirjeldaksid meie fondi inimestele, kes pole sellest veel midagi kuulnud?

Olla osa Minu Unistuste Päevast on minu jaoks midagi palju suuremat kui lihtsalt kuulumine heategevusorganisatsiooni. Mul pole veel olnud väga raskeid juhtumeid, kus hing tahaks puruneda – olen seni tundnud vaid ülimat rõõmu ja imestust, kui vaprad, tugevad, rõõmsameelsed ja ägedad on inimesed, kellel ei ole elus nii palju vedanud kui enamusel meist. Erakordselt äge on see, et nii lihtsate vahenditega saame muuta kellegi elu ja kinkida kasvõi ühe laheda päeva! Rõõm peitub väikestes asjades ja usun, et kui toidame üksteise elusid hoole ja armastusega meie pisikeses koduses Eestis, muudab see ka ülejäänud maailma meie ümber palju paremaks.

Mida soovitaksid inimestele, kes on mõelnud hakata vabatahtlikuks, kuid kes pole ühel või teisel põhjusel seda veel teinud?

Julgustan igaüht, kel vähegi südames veidi kripeldab, annetada oma suurimat vara ehk aega. Ei tasu peljata või end kuidagi tagasi hoida – kui on soov osaleda, siis kõik muu tuleb juba käigu pealt. Ja tasu ei jää samuti saamata – panus kellelegi rõõmu valmistamiseks ei jää mitte kunagi siira tänutundeta tasumata!

Suur aitäh, Maris, kõikide naeratuste eest, mida oled aidanud kinkida Minu Unistuste Päeva lastele!

Loo pani kirja Maie-Liisa Sildnik