Kui sul on unistuste puhkus
Aurelia sündis sügavalt enneaegsena ning sai mingis etapis ulatusliku ajukahjustuse, mis tähendab, et ta on 100% abist sõltuv. Õnneks on ta vaimne areng eakohane ning ta õpib tublisti 4. klassis, kuid füüsiliselt vajab ta abi kõigega. Lisaks füüsilisele koormusele on perel ka vaimselt üha raskem hakkama saada ‒ pidev võitlemine erinevate ametnikega, dokumentide haldamine, teraapiate rahastuse tagamine, abivahendite leidmine jne.
Aurelia perega kohtusime esmakordselt kohvikus Komeet. Kohal olid vend Björn, ema Elika ja isa Urmo. Aurelia on väga avatud ja rõõmsameelne tüdruk ning kohtumisel selgus tema suur soov minna esimest korda elus hotelli ööbima. Aurelia oskab nautida head toitu ja tal on eriline sõprussuhe naabrikoeraga.
Tunda end modellina….
Vanemad hoidsid laste eest selle päeva toimumise saladuses, et uudishimu und ei võtaks. Seetõttu arvasid lapsed, et lähevad Tartusse sugulastele külla. Ka vanemad ei teadnud, mis neid täpselt ees ootab, vaid üksnes seda, et esimene sihtkohti on Parda tänaval Sinu Aeg Ilustuudio.
Seal võtsid meid vastu Liis Hindriks ja Kaisa Mäesalu. Mõlemad, nii ema kui tütar, olid esimest korda meigitoolis ja ühendatud said väikese ja suure tüdruku unistused. Loomulikult meeldis tulemus neile mõlemale. Modellid mõlemad, arvas ka meespere.
Edasi läks päev veel põnevamaks, pere istus uhkesse Mercedes EQS elektriautosse, mille juht tegi vinge sõidu Eesti teedel. Auto oli lastele meelepäraselt ekraane täis ja päevakangelane nautis esiistmel massaaži. Aurelia rõõmukilgete põhjal võis juba siis öelda, et päev on korda läinud.
Pere uue välimuse jäädvustamiseks suundusime Liis Tamra fotostuudiosse, kus tehti pilte nii kogu perest kui Aureliast. Päeva printsess sai pildile ja isegi jõulukaardile, mida peagi sugulastele jagada. Liisi anne emotsioone pildile püüda ei jäänud ka perel märkamata.
Teraapiakoeraga trikitamas
Kui kõhud juba tühjaks minemas olid, läksime Vapianosse, pere lemmiksöögikohta. Bolognese kastmega pasta ja Vapiano jäätee olid lastel juba varem välja valitud, seega oli maitseelamus garanteeritud. Meiega oli ka kokk, kes näitas, kuidas road valmivad.
Kõhud täis, seadsime sammud hotell Hiltoni seminariruumi, kus ootas meid teraapiakoer Sani koos koerajuhi Karin Leetiga Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingust. Alguses Aurelia pisut pelgas koera haukumist, aga kui nägi, et Sani on väga rahulik ja sõbralik, tegi ta hea meelega koos teiste pereliikmetega koeratrikke ‒ puhus seebimulle Sanile püüdmiseks, hoidis rõngast, millest koer läbi hüpata sai või juhendas, kummale poole rõngast keerutada. See vahva koer oskas ka nalja teha ‒ rõngast läbi hüppamise asemel kõndis ta selle kõrvalt mööda, aga maiust ootas sellegipoolest. Kohapeal sai meisterdada fotoalbumi koos väljaprinditud fotodega Sanist ning kingituseks anti tüdrukule üle pusle ja mängukoer.
Puhkus Hiltonis
Kui koeraga mängitud, ei jõudnud lapsed ära oodata, millal saab hotellituba näha. Meid oli tervitama ja võtit isiklikult üle andma tulnud Hilton Eesti juht. Tuba võttis ka vanemad sõnatuks ja laste rõõmukilkeid võis kuulda kõrgelt 11. korruselt Hiltoni sviidist. See vastas just Aurelia unistusele ‒ olla hästi kõrgel, et kogu linna näha. Jätsime pere õhtusööki nautima. Ees ootas veel lõõgastumine privaatses saunas ja spaas.
