Tegusa tüdruku tegus päev
Selle loo kangelaseks on Eliise, kes sündis siia ilma südamerikkega. Esimene eluaasta möödus arstide juures käies, sest lapse tervise monitoorimiseks oli vaja teha pidevalt ultraheli uuringuid ning anda vereproove. Oli selge, et tüdrukutirts vajab elupäästvat operatsiooni, mis tehtigi talle Tartu Ülikooli Kliinikumis, kui Eliise sai 1,5-aastaseks.
“Operatsiooni päeva ja sellele järgnenud nädala emotsioonid ületasid kõik seni läbielatu, isegi kui lõpptulemus oli parim. Pärast operatsiooni hoiti Eliiset neli päeva kunstlikus koomas ja siis hakati aeglaselt äratama ning elutegevust toetavaid seadmeid eemaldama. Seda kõike oli sõnulseletamatult raske vaadata ja läbi elada. Kõige hullem, mida olen oma elus näinud, on vaevu teadvusel laps sind vaatamas ja ilma hääleta nutmas, kuna tal on kopsu juhitud hingamisaparaat. Peale operatsiooni saime lõpuks rõõmusõnumi, et kõik läks plaanipäraselt,“ kirjeldab isa Rainer pere läbielamisi.
Kuigi tänaseks on Eliise elurõõmus ja aktiivne laps, peab ta siiski käima regulaarselt arsti juures kontrollis ning võtma ravimeid, mis aitavad hoida kontrolli all mõned aastad tagasi operatsiooni tagajärjel tekkinud südamerütmi häireid. Pidev arstide juures käimine on tekitanud Eliises nii suure lugupidamise kõikide arstide suhtes, et ta soovib ka ise arstiks saada. Elu on last niivõrd karastanud, et tal ei ole mingit probleemi läbi teha ükskõik milliseid protseduure. Vanemate sõnul on olnud juhuseid, kus haiglast tulles küsib Eliise pettunult: „Kas täna vereproovi ei teegi?“ Vot selline sangar!
Eliise plaanid esmakohtumisel
Kuuldes katsumustest, mida Eliise läbi elama on pidanud, oli meil, Minu Unistuste Päeva vabatahtlikel, suur soov Eliiset ühe väga erilise päevaga rõõmustada. Võtsime ühendust isa Raineriga ja läksime Eliisele külla, et jutustada temaga maailma asjadest ning tüdruku unistustest.
Eliise teatas, et tema kavatseb kevadel ära õppida rattaga sõitmise, seejärel minna ümbermaailmareisile ja tagasi tulles teatada ka emale-isale, mida reisil nägi ning kuhu võiks edaspidi minna. Leppisime kokku, et enne teeme ikka unistuste päeva ära ja täidame mõned toredad unistused ning siis mõtleme, mis sellest ümbermaailmareisist saab.
Tüdruk oli veendunud, et seda päeva peaks jagama sõbrannadega ning kaasa tuleb võtta ka ema.
Esimene üllatus oli juuksurisalongilt
Kuna osalejaid oli rohkem, kui autosse mahtus, pakkus Mercedes-Benz Eesti meile lahkelt V-klassi bussi. See elektriline mudel on uhiuus ja keskkonnasõbralik. Tüdrukud valisid endale kõige tagumise rea kõrvuti istumiseks. Sõit algas koduukselt ja loomulikult olid kõik elevil.
Eliise rääkis meie esimesel kohtumisel, et talle meeldivad üllatused. Jätsimegi siis kogu päevakava talle üllatuseks. Teele asudes andsime esimese vihje. Tüdrukud nuputasid välja, et oleme suundumas soenguid tegema. Big Apple salongi pere oli meid juba ootamas – igaüks leidis endale personaalse juuksuri ja lokitangid pandi sooja. Kõik said ühesugused soengud ja oh seda elevust, kui lokid peas olid. Tehti selfisid ja tüdrukute kilked kostsid ilmselt ka naabriteni. Ka ema sai endale uhke soengu.
Trikitamas seal, kus on ka suvel külm
Järgmisel vihjekaardil oli kirjas, et suundume sinna, kus on ka suvel külm. Algul arvati, et küll see jäätisetehas on, pärast pikemat arutelu leiti, et võib-olla läheme hoopis uisutama. Viimane vastus oli õige. Meie esimesel kohtumisel andis Eliise teada, et sooviks jääl iluuisutajate moodi trikke teha ja sama hästi uisutada. Mõeldud, tehtud – kohe saigi ära proovitud! Armsad Heidy-Mari ja Anastassia näitasid harjutusi ette ja tüdrukud tegid järgi. Alguses oli hirm suur, et ei tule välja, aga lõpuks nautisid kõik sõitmist. Seejärel suundusime jäähalli kohvikusse, kus kosutasime ennast jäätisekokteili ja väikese ampsuga, sest oli ju ikkagi kõvasti trenni tehtud.
Hobustega tuttavaks
Kohvikupausil said tüdrukud järgmise vihje, hobustega pildi. Oh neid suuri silmi ja ühest suust kiljumist! Veskimetsa ratsakeskuses ootas meid hobuterapeut Ene, kes leidis preilidele kiivrid ja alustasime ringkäiku. Tutvusime kõikide sealsete elanikega, nägime nii suuremaid kui väiksemaid hobuseid. Saime mõnele sõbrale anda väikese maiuse porgandi näol ja kuulsime, et hobustel on seedimine päris õrn ja neile tohib anda ainult lubatud toitu. Kui mõni hobune tallikoridoris vastu tuli, oli natukene hirmus, sest aukartus suurte loomade ees oli ikka sees. Ene rääkis, kuidas nendega käituda, misjärel tundsid kõik tüdrukud ennast vabamalt.
Ratsutamiseks anti meie hoolde hobune nimega Romi. Enne sõitu oli vaja ta harjata ja tema lakk ära kammida. Romi vaatas meid küll veidi kulmu kortsutades, sest lõunasöök oli ju pooleli, kuid küllap ta sai aru, et aitab kaasa unistuste täitumisele. Treeninghallis siis proovisime ratsutada. Eliise arvas alguses, et see on hirmus, aga pärast sõitu hobust kallistades ütles emale: “Emme, tuleme siia varsti tagasi”.
Tänasime Enet, andsime Romile tänutäheks porgandit ja liikusime edasi. Muidugi oleksime võinud terve päeva hobuseid kaisutada, kammida ja neile maiuseid anda.
Unistuste lõunasöök
Eliise kindel soov toidu osas oli süüa pastat riivjuustuga – otse loomulikult selle me lõunaks ka võimaldasime. Meie palveid võttis kuulda Tammsaare pargis asuv POMO restoran, kus kokkade juhendamisel said tüdrukud ise teha pitsat ja oma pastale ka juustu peale riivida. Kogemus oli väga äge ning emotsioonid laes! Toidud tõi lauda peakokk ise, seega tundsid tüdrukud ennast väga erilisena. Magustoiduks nauditi jäätisekokteile ja disainiti samal ajal oma unistuste pitsat. Selline pitsa võiks menüüs olla küll.
Tantsutrennis põsed punaseks
Kõige lõppu jätsime kõige suurema energiakuluga tegevuse. Eliisele meeldib väga tantsida, ükskõik mis muusika saatel ning mistahes stiilis – järgmisel aastal plaanib ta minna tantsutrenni. Võtsime ühendust Eghert-Sören Nõmmega, kes on lapsest saati esinemise ja tantsimisega tegelenud. Ta oli meeleldi valmis tegema tüdrukutega ühe tõsiselt vahva tantsutrenni. Alustati soojendusest. Esimese minutiga olid tüdrukud kaasa haaratud. Kui kõik isegi välja ei tulnud, siis Egherti abiga saadi hästi hakkama. Ema ütles, et parim tunnustus treenerile on see, kui ta suudab lapsed kaasa haarata – seda ta tõesti suutis. Seejärel õpiti kava ning korraldati teistele väike esinemine. Lõpetuseks võeti ette vahva ringtants, kus igaüks sai näidata erinevaid liigutusi ja teised neid järgi teha. Tüdrukutel olid päris keerulised liigutused – kes hüppas, kes tegi kätekõverdusi. Saalis oli mõnus meeleolu ja oma viimne energia tantsiti välja. Tantsimise lõppedes olid põsed punased ja arvati, et trenn läks täitsa hästi.
Selliste vägevate emotsioonidega lõpetasime Eliise unistuste päeva ja arutasime tagasiteel, kui vahva oli koos veedetud aeg ning kogetud emotsioonid. Siinjuures soovime eraldi tänada Eliise raviarsti dr Karin Uibot, kes vahva neiu Tallinna Lastehaiglast personaalsesse unistuste päeva programmi nomineeris.
