Tallinna lastehaigla lastel käis külas indiaanitüdruk Säde.
Triipe põskedel kattis küll sinine mask, kuid Säde silmade sära jõudis lasteni sellegipoolest. Esimene kohtumine oli juba haigla garderoobis, kus pisike tüdruk sikutas ema jopet ning ütles tasasel häälel indiaanitüdruku poole näpuga näidates: “Vaata, seal on keegi!”. Indiaanitüdruk lehvitas neile tervituseks ja ulatas kingituseks punase indiaanisule.
Liftiga sõitis ta viiendale korrusele ja külastas kirurgiaosakonda. Säde astus sisse palatisse, kus oli kolm suurt tüdrukut. Alguses oli elevust omajagu, sest kas tõesti tuli keegi tegelane neile külla. Tüdrukud said proovida vibulaskmist ja selgus, et nii mõnigi tegi seda elus esimest korda. Selgus, et üks tüdruk on parajasti saanud arstilt loa minna koju ja rõõm uudisest täidab kodu palati. Emotsionaalne head aega jätmine saab olema kahe tüdruku vahel. Nimelt olid kaks tüdrukut samas palatis olles saanud headeks sõpradeks ning kurb oli, et üks pidi lahkuma ja teine jääma.
Lisaks vibu laskmisele said lapsed endale valida meelepärase tattoo. Mõni soovis võtta koju kaasa, teine jälle palus, et aitaksin tal selle käele panna. Veel said soovijad teha indiaanlase peakatte, kaunistades seda rohkete sulgedega. Kolme aastane poiss meisterdas suure rõõmuga ja tema isa abistas samuti. Hiljem proovisid isa ja poeg koos vibuga laskmist. Alguses õpetas isa poega ja siis vastupidi. Nii tore oli näha neid koos tegutsemas!
Eriline kohtumine oli veel tüdrukuga, kes rääkis suure innuga oma unistuste päevast, mille korraldas Minu Unistuste Päeva fond ja selle tiim. Tüdruk ütles, et on väsinud, kuid ta väga soovis jagada oma lugu ja samal ajal meisterdas endale sulgedega peakatte. Tüdruk oli väga tänulik päeva eest ja rõõmus, et sai seda kogeda. Ravi võtab aga jätkuvalt palju jõudu ja tuleb veel olla kannatlik. Indiaanitüdruk soovis tugevat tervist ja rõõmsat meelt ning lehvitas head aega.
