Kuidas täituvad unistused
Isabella on üks vahva 10-aastane Downi sündroomiga tüdruk, kes kasvab 10-lapselises peres. Pere pakkus talle vaatamata raskele diagnoosile kodu, kui ta oli vaid 2,5-kuune beebi.
Tundub uskumatu, kuid see kõik on tõsi. Ema Janika räägib: „Kui Isabellast kuulsime, tekkis meil elukaaslasega kohe soov pakkuda väikesele tüdrukule perekonda, hoolt ja armastust, sest vastasel juhul oleks ta pandud lastekodusse. Hoolimata tüdruku raskest diagnoosist (suulaelõhe, südamerike ja Downi sündroom) ning eesootavast teadmatusest, võtsime Isabella rõõmuga vastu ja tundsime tänulikkust, et meile selline väike armas tüdruk usaldati.”
Pere elab hubases eramajas Pärnu lähedal Sindis ning kümnest lapsest kolm on pesast välja lennanud. Loomulikult kaasnesid Isabella tulekuga ka hirmud ja teadmatus, kuid eelkõige nähti uues olukorras kingitust elult. „Tema tulek perre tõi kaasa suure õnnetunde, mis mind valdas ja see pole siiani kustunud, Isabella on suur kingitus elult. Kohtumisel temaga ei näinud mina Isabella füüsilisi puudusi, vaid hoopis tema siirast ja armast hinge, tema naeratust. Ta oli nii pisike ja õrn,” meenutab Janika ning lisab: „Kui ma nüüd päris aus olen, siis ma ei mõista, mis on nii keerulist ja õudset selles, kui perre saabub või sünnib eriline laps. Koos erilise lapsega on maailm nii põnev ja rikkalik, lihtsalt armasta ja naudi elu ning näe maailma läbi tema silmade!” Tõepoolest, ka sedasi saab asjale vaadata!
Esimene kohtumine
Kohtusime Isabella ning tema perega veebruaris T1 keskuse Skypargis. Tundsime end kohe osana nende perest. Ema Janika soe suhtumine ja avatud meel andsid võimaluse selle lühikese ajaga Isabellat tundma õppida. Igal lapsel selles peres on oma huviringid ‒ siinkohal tuleb kindlasti mainida ema Janika maailmatasemel logistikuvõimeid, sest oskus sellist hulka lapsi koolidesse-trennidesse sõidutada paneb imestama. Veetes perega koos need paar tundi, saime aru, kui armastatud ja hoitud on selle pere lapsed. Ühtlasi mõstsime, kui väga vajaks pereema aega olla Isabellaga kahekesi ning taasleida ka iseennast.
Isabella suur unistus
Isabella armastab üle kõige Lotte tegelasi, joonistamist ja hobuseid. Lottemaal käib pere tihti ning Isabella on sealsete tegelaste hulgas teada-tuntud ja väga oodatud külaline igal suvel.
Uurisime, milline on see suur unistus, mida ehk kõva häälega väljagi ei julgeta öelda. Ema Janika mainis poole suuga, et elusuuruses delfiini näha oleks Isabella unistus küll. Unistus, mille täitumine tundus utoopiline. Otsustasime anda endast maksimumi, et täita Isabella suur soov ning anda emale võimalus temaga kahekesi aega veeta.
Leedus Nida poolsaarel asub imeline meremuuseum ning delfinaarium, kus juba aastaid tehakse ka delfiiniteraapiat. Tõeline väljakutse on aga sinna aja planeerimine, mida saab teha vaid arstitõendi alusel ning 2‒3 aastat järjekorras oodates. Erandkorras tuldi meile vastu ja leiti aeg 19.‒20. aprilliks. Meie hea koostööpartneri GoTraveli abil sai kogu reis planeeritud ‒ alustades lendudest, lõpetades majutusega.
Reis alaku
Isabella sai reisist teada 18. aprilli hommikul ja asju pakkima hakates ei osanud ta ilmselt aimatagi, mis päriselt juhtuma hakkab. Koos emaga starditi Pärnumaalt, et Tallinnast lennukile minna. Lennujaamas tõstis Isabella tuju suur Lotte mängumaa. Olgu mainitud, et lennureis oli Isabella jaoks elu esimene, ent tüdruk pidas suurepäraselt vastu.
Delfiiniteraapia
Järgmisel hommikul võtsime suuna Leedus Nidal asuvasse delfinaariumisse. Meid võttis vastu Vida, kes on aastaid tegelenud delfiiniteraapiaga ning kelle juhendamisel me kogu protsessi kaasa tegime. Isabellal tekkis Vidaga kohe klapp ning kogu teraapia kulges suurepäraselt. Tüdruk sai basseinis treenida kahte delfiini ning olenemata keelebarjäärist said nad terapeudiga suurepäraselt suheldud. Kahjuks oli teraapia aeg üsna lühike, Isabella oleks seal kindlasti palju kauem aega veetnud.
Nida poolsaarelt tagasi jõudes oli plaan minna avastama Klaipeda vanalinna. Isabella võitis igal sammul kohalike südameid ‒ tema nakatav naer ja imeline empaatiavõime leidsid positiivset vastukaja terve reisi vältel.
Järgmisel hommikul viis teekond taaskord Nidale. Sel päeval aga läksime kohale varem, et veeta seal terve päev. Alustasime päeva delfiinišõuga, kus nii merilõvid kui ka delfiinid imelisi trikke tegid. Avastasime meremuuseumis erinevaid kalu ja veetsime seal toreda hommikupooliku. Taaskord delfiiniteraapias, teadis Isabella juba täpselt, kuhu peab minema ja mida tegema. Siiras heameel Isabella näos ja tema terapeudi positiivne emotsioon andsid meile hindamatut tagasisidet.
Külastasime pisikest kohalikku kohvikut – oli imeline olla Leedu turismikuurortis ajal, mil seal peale meie mitte ühtegi turisti ei viibinud. Ronisime mööda düüne ning nautisime hingematvat vaadet. Tegemisi täis päev viis meid lõpuks rampväsinuna hotelli puhkama, sest ees ootasid uued seiklused uuel päeval.
Dinosauruste park
Kolmandal päeval ootas meid Dinosauruste park. Tegemist on vabaõhupargiga, kus elusuuruses dinosauruste maketid. Lisaks leidus seal ka pärisloomi ‒ alpakasid, jäneseid jm. Isabella kiired jalad viisid meid ühelt atraktsioonilt teisele ning nii see päev seal möödus. Õhtul kohtusime veel ühe perega, kes Eestist teekonna Leetu ette oli võtnud. Koos Isabellaga viisime delfinaariumisse oma unistust täitma ka Kelly. Oli meeleolukas kohtumine. Tegime plaane, kuidas tulevikus mõlemad lapsed sinna täispikale delfiiniteraapiale saaksid minna. Reisi lõppedes üllatas Isabella veelkord oma positiivsusega ‒ ärkasime keset ööd, et lennata tagasi koju ja fakt, et me olime vaid mõned tunnid maganud, ei häirinud Isabellat absoluutselt. Tüdruk nautis lennureisi koju täiega.
Loe Iseballa lugu ka ajakirjast “Pere ja Kodu”.
