Päev täis kunsti
Mai viimasel reedel, mil kogu loodus oli täies õitemeres, algas Lee unistuste päev tema koduhoovist, kus unistuste Škoda pere esimesele kohtumisele EKA avatud akadeemiasse sõidutas.
Maalikunst
EKA kõige suuremas maaliklassis ootas meie noort talenti tema selle päeva juhendaja kunstnik Saskia Järve. Valmis oli pandud molbert, maalimisvahendid Vunderist ja kompositsioon sirelitega. Klassiruum ise pakkus juba uudistamist – ühes toanurgast jälgis tegevusi skelett ja teiselpool seisis riiulitäis kuivamisel olevaid maale. Kui õlivärvid, pintslid ja kõik muu vajalik said tutvustatud, alustas väike kunstnik maalimisega ja kahe tunni jooksul said sirelid vaasis maaliks. Nii Lee ise kui juhendaja jäid pildiga väga rahule ja EKA avatud akadeemia andis Leele üle tunnistuse. Mine tea, võib-olla leiab tüdruk tulevikus tee EKA majja tagasi.
Söögikunst
Hiljem jalutasime läbi vanalinna legendaarsesse söögikohta Kompressor. Imemaitsvad pannkoogid ja kosutavad joogid täitsid kõhu ja tegid meele rõõmsaks. Kohvikus avastasime, et kunsti saab teha kasvõi pannidele. Tuleb vaid meeled avatuna hoida.
Teatrikunst
Päev jätkus järgmises väärikas hoones, mis keldrist pööninguni kunsti täis. Meid ootas põnev ekskursioon Nukuteatrimuuseumis. Kõigepealt tegime tutvust erinevate nukkudega. Saime teada, et varjunukk arvatakse olevat kõige vanem nuku tüüp ja et Eesti vanim säilinud teatrinukk on Tiiu aastast 1938. Kõikide nende nukkude juurest jõudsime vaatamas käia ka teatri alt välja kaevatud varemeid ja ajamasinat keldris. Tutvusime lavaehituse keerulise töö ja butafooriaga. Pärast ekskursiooni piilusime pööningul nukumeistrite töötubadesse, kus sünnivad erakordsed tegelased erinevate lavastuste jaoks. See oli võlumaailm! Parasjagu oli käsil etenduse „Lenda-lenda, röövik“ ettevalmistus.
Meie teekond läks läbi erinevate tubade, kord trepist üles ja siis jälle trepist alla. Seiklesime nii katusealuses õmblustöökojas kui ka keldris asuvas puidutöökojas. See vahva lavatagune maailm vajab veel seedimist, aga ilmselt tuleb sügisel uuesti minna, et tol päeval töötubades valmimisel olevat etendust saalist vaadata.
Päeva lõpetasime taaskord sireliõites, kui fotograaf Kris kiire pildistamise korraldas. Lisaks piltidele jäävad päeva meenutama Lee tehtud imeilus maal, Ilmar Trulli pühendusega raamat oma väikesele fännile ning kõik uued ja vanad kohtumised terve imelise päeva jooksul.
Sellise sündmusi täis päeva lõpetuseks on paras puhata just nii nagu Ilmar Trull on kirjutanud:
Puhkan innukalt
Mina puhkamast ei väsi.
Kõigepealt ma puhkan käsi.
Aga ainult esialgu.
(Sellest oli juba juttu).
Pärast puhkan tagajalgu.
Neid ma puhkan hästi ruttu.
Siis ma puhkan kõhtu, selga.
Peadki puhata ei pelga.
Puhkan keelt ja puhkan meelt.
Pärast mina puhkan nina.
Noh ja siis ma lähen tuttu.
