Mõnusasti veedetud päevad
Mihkel Magnusega esmakordselt kohtudes uurisime vargsi Mihkli unistusi. Millest ka ei rääkinud, jõudsime ikka ja jälle ringiga tagasi loomade juurde. Viimati kõige rohkem emotsioone pakkuv loom poisi jaoks oli veislaste sugukonda kuuluv jakk. Õpikust ikka päris head ettekujutust ei saa ja nii mõtlesimegi minna oma silmaga vaatama, mis imeloom see on.
Pikk päev Riia loomaaias
Unistuste päeva hommikul seadsime end MTÜ KoosOn käest saadud mõnusasse bussi ja sõit algas Riia loomaaeda. Selgus, et see saab olema Mihkli esimene välismaareis. Eesti-Läti piirile jõudes vaatasime bussiaknast hoolega piiriposte ja uudistasime, kas piiri taga on ainult mets või ikka midagi muud põnevat. Teekond läks lennates. Kohale jõudes sai Mihkel endale kohe ülesandeks fotojahi ja pildistamiseks ägeda Photopointilt saadud polaroidkaamera ‒ ikka ainult selleks, et pildid eriti meeldejäävad tuleksid.
Asusimegi loomi uudistama ‒ flamingod, jõehobu, kapibaara, sebrad, antiloobid, kaelkirjak, krokodillid, öökullid ja teised linnud ja loomad said kõik põhjalikult üle vaadatud. Jalutuskäik oli pikk ja palav ning kõht läks vahepeal tühjaks. Ühes mõnusas loomaaia puhkenurgas võeti vabatahtlike kotist välja Mihkli lemmik ‒ hot-dog. Magustoiduks olid maitsvad pannkoogid ja seejärel loomade uurimine jätkus. Ja muidugi jakk ‒ leidsime ta loomaaias üles ja uurisime pikalt, kas on veise sarnane. Kõige ilusamad fotojahi pildid said tehtud müstilisest jakist ja ägedast kaelkirjakust. Kõik fotojahis äratoodud tegelased said lõpuks üles leitud ning pikk ja väsitav tiir loomaaiale peale tehtud.
Kuna palavus oli lausa kurnav ja kõik vajasid väikest jahutust, otsustasime otsida mõne ranna, kus korraks maha jahtuda. Leidsime selle Riia linnast kauni Daugava jõe kaldalt. Mihkel nautis mõnusat kosutust koos imeilusa vaatega suurele kruiisilaevale jõe teises kaldas.
Päeva lõpetuseks oli kõht jälle tühjaks läinud ja nii tegime veel ühe söögipausi. Koju jõudsime juba õhtupimeduses. Ja et viimased suveõhtud enne järgmist kohtumist kiiremini mööduksid, kinkis Apollo Mihklile hulga multifilmidega DVD-sid.
Veesõda otse päästekomandos
Kohtusime uuesti ilusal sügishõngulisel õhtupoolikul, et taas koos seigelda. Põnevuse hoidmiseks jätsime ütlemata, kuhu oleme teel. Kuna Mihkel Magnus unistab väga tuletõrjujaks saamisest, oli meie esimene peatus Annelinna päästekomandos, kus meid lahkelt vastu võeti, et Mihkel Magnusele seda põnevat maailma tutvustada. Näidati suuri, uhkeid päästeautosid ning nende sisu ja selgitati, millel mis otstarve on. Meie külastuskäik ei piirdunud sellega ‒ Mihkel Magnus sai võimaluse tuletõrjevoolikust vett juhtida sinna, kuhu vaid soov oli. Elevust ja rõõmu oli nii palju, et selle käigus ka peategelane ise läbimärjaks sai. Aga see Mihkel Magnuse meelt ei heidutanud. Poiss sai selga tuletõrjuja jope, pähe kiivri ning vaatas, kuidas vabatahtlik päästekomando õpib avariisse sattunud auto lammutamist, et kannatanu välja päästa.
Vabatahtliku Tõrvandi Päästeselts kinkis Mihklile seljakoti, et mälestus veesõjast meeles püsiks.
Edasi suundusime Papagoi Keskusesse. Loomaaias sai küll loomi ja linde vaadatud, aga seal neid katsuda ju ei lubata. Aara papagoi Mac oli lahkelt nõus tulema ja Mihkli käe peal poseerima. Sai näha papagoi tantsu ja kuulda lõigukest sünnipäevalaulust. Nii et papagoid räägivad tõesti. Jan Risti poolt sai muusikasõbrast poiss kingituseks kõrvaklapid.
Ootamatult oli jälle õhtu käes. Kallistused ja hüvastijätusoovid, ning oligi aeg asuda koduteele.
