Maikuu viimasel pühapäeval võtsime vabatahtlikega ette väikese seikluse Prangli saarele, et üheskoos avastada seda looduskaunist pärli Põhja-Eesti rannikul ning tänada vabatahtlikke, kes annetavad aastaringselt märkimisväärse osa oma vabast ajast, et tuua rõõmu raskelt haigetele lastele.
Leppneeme sadamas võttis meid vastu giid Helen, kes nagu hiljem selgus on saarel giidiametit pidanud juba seitse aastat. Selle aja jooksul on kogunenud palju vahvaid lugusid saareelanikest ja erinevatest vaatamisväärsustest, mida Helen rõõmuga meiega jagas. Pranglile jõudes pandi meid kohe kastiauto peale, mida juhtis saare kogenuim taksojuht ja ekskursioon võiski alati. Esiti mööda „kiirteed”, mis oli saare ainuke asfalteeritud teelõik ning edasi juba kruusal üle kivide ja kändude, mis oli otseloomulikult märksa põnevam.
Külastasime Prangli rahvamaja, mis on ühtlasi saare keskus ja tähtsaim kultuurisündmuste koht (loe peopaik). Rahvamaja kõrval asus kohe koolimaja, mis oli kenasti renoveeritud ning nägi eriti nunnu välja. Saime Helenilt teada, et kooli direktor on multitalent ja peab korraga mitut ametit. Lisaks direktori tööle ka näiteks arstiametit. Seega põhjuseta tundidest puudumine on igal juhul välistatud. Ei teagi kohe, kas lapsed peaksid selle üle rõõmustama või kurvastama…. Muide, see pidigi Pranglil täiesti tavaline olema, et inimesed tegutsevad mitmel rindel. See on saarel toimetulekuks lausa hädavajalik.
Edasi viisid meid seiklused kirikusse, mereranda, aurik Eesti Rand mälestusmärgi juurde ning käisime uudistamas ka Prangli gaasilätet, kus külarahvas tavatses kunagi loomadele kartuleid keetmas käia. Mitu kärbest ühe hoobiga ‒ sai söök keedetud ja külajutud ka räägitud. Loomulikult ei saanud me üle ega ümber hiidrahnudest. Punane kivi oli täpselt nii suur, et meie oma seltskonnaga suutsime sellele vaevu käest kinni hoides ringi peale teha. Seda rahnu kutsutakse ka titekiviks. Kes rahnu otsa ronis, võis peagi titeõnne oodata. Meie seltskonnas oli vaid kaks vaprat, kes selle retke ette julgesid võtta.
Tublimatest tublimad
Meie seiklus jätkus kohvikus Roheline luuk, kus meid kostitati maitsva borši ja maailma parimate Pavlova koogikestega. Need olid tõesti head! Viisid lausa keele alla. Kohvikus viisime läbi traditsioonilise tunnustustseremoonia, kus hõikasime välja aasta tublimatest tublimad särasilmad, tegijad ja projektijuhid ning kuulutasime välja aasta vabatahtliku ning mitmed meeskondlikud tunnustused. Tänavu täitus ka 15 vabatahtlikul Minu Unistuste Päevas viis aastat. Selliseid staažikaid tegijaid on meil nüüdseks juba ca 36, mis moodustab tublisti üle veerandi HMUPis tegutsevatest unistuste haldjatest. Kas pole vinge? Minu Unistuste Päeva aasta 2021 tunnustuste kohta vaata lähemalt uudiste rubriigist siit.
