Tegijad jõuavad ühe päevaga palju
„Meie lugu sai alguse 2018. aastal novembrikuus isadepäeva nädalavahetusel, kui pere viibis vanavanemate juures saunaõhtul. Koosviibimisel oli ka Oti tädi, kes kurtis, et tal käsi valutab ning siis teatas Ott, et tal vasak õlg teeb aeg-ajalt valu. Siit hargnes lahti meie edasine saatus,“ kirjeldab Oti ema Reelika päeva, mis muutis nende elu. Perearsti suunamisel mindi haiglasse röntgenülesvõtet tegema. Röntgenikabinetiga samas koridoris asus ka ortopeedi tasuline vastuvõtt, kuhu pere otsustas sisse kiigata ja õnnestus kohe ka jutule saada. „Edasi, nelja päeva pärast, tehti Otile MRT uuring ja kolm päeva hiljem istusime juba Otiga Tallinna Lastehaigla onkoloogia osakonnas – diagnoosiks vasaku rangluu osteosarkoom,“ räägib Reelika ja lisab: „Kaks järgmist nädalat tundis pere ennast kui puuga pähe löödud. Me ei tahtnud tunnistada, et selline asi on juhtunud MEIE lapsega.“ Emotsionaalset toetust pakkusid perele raskel ajal vanavanemad, tädi pere, sõbrad, külarahvas ning Oti koolipere. Ka haigla personal võttis Otti alati soojalt vastu. Keerulised hetked seljatas pere üheskoos. „Otti aitas väga palju tema rõõmsameelsus ja usk saada terveks. Oti ravi kestis ca üks aasta. Kogu selle aja oli ta üllatavalt tugev ja positiivne,“ sõnab Reelika.
Ott on üks paljudest lastest, kes on pidanud seisma silmitsi raske haigusega, kuid on tulnud sellest vapralt võitjana välja. Leidsime, et nii vahva noormees väärib igal juhul ühte ägedat unistuste päeva juba ainuüksi seepärast, et tunnustada teda tema positiivse eluhoiaku pärast. Usume, et väike tõuge unistuste täitumisel annab edaspidiseks teadmise, et ka kõige suuremad südamesoovid võivad päriselt täituda. Tuleb vaid piisavalt neisse uskuda.
Oti unistuste päeva planeerimine ja esimene kohtumine toimus juba 2021. aasta suvel, aga covidi tõttu lükkus meie sündmus aina edasi. Kui saabus hetk, mil uurisime Oti unistuste kohta, siis sai üsna kiirelt selgeks, et Otil on ainult üks suur südamesoov ‒ saada terveks. Meie rõõmuks see ka täitus. Aga, vaatame lähemalt, milliseks kujunes Oti Unistuste Päev. Avastamisrõõmu ja uusi kogemusi oli selles igatahes kuhjaga.
Adrenaliinirohke hommikupoolik
Aasta hiljem, päikeselisel laupäeval, sõitis meie vabatahtlik Otile ja sõber Rasmusele Pärnumaale järele. Auto oli kasutada antud A100 rendi poolt ‒ väga ilus ja soliidne Audi A6. Poisid arvasid, et tagaistmel on eriti hea istuda, sest seal on parem bass. Oma muusika pandi käima, sest loomulikult on päevakangelasel võimalik valida seda, mida tema soovib.
Teekond Pärnust Tallinnasse kulges kiirelt, teel sai muljetatud, mis aasta jooksul toimunud on. Meie esimeseks ettevõtmiseks oli kardisõit Laagris asuvas Unibeti kardikeskuses Rimi katusel. Juba see koht oli vinge… Meid võeti soojalt vastu ja poistele tutvustati ohutusnõudeid. Asuti kohe kiiremaid ringe tegema. Pausi ajal arutati, kuidas kurve teistmoodi võtta võiks ja kuidas saaks veel parema aja. Seda korrati päris mitmeid kordi. Vahepeal liitus poistega ka instruktor, kes pakkus arvestatavat konkurentsi. Kardisõit lõppes aegade võrdlemisega ja arutelu jätkus autos.
Edasi virtuaalreaalsuse keskusesse ‒ Baasjaama. Seal algasid seiklused. Kõigepealt valiti koos juhendajaga välja mäng. Prillid ees, puldid käes, asuti asja kallale. Ega nende prillidega täpselt aru ei saa, kust jookseb piir päris- ja virtuaalmaailma vahel või kas seda üldse ongi. Kõrvalt vaadates oli eriti naljakas, kuidas poisid mängu sisse elasid. Lõpetuseks prooviti veel plangu peal kõndi, mis tundus juba ekraanil hirmus, aga mitte meie unistuste päeva poiste jaoks.
Pärast selliseid seiklusi ja adrenaliinirohket hommikut olid ka kõhud tühjaks läinud.
Ise teeme, ise sööme
“Kuhu nüüd?” küsis Ott. Andsime teada, et on hilise lõunasöögi aeg. Meid võõrustas Karjase Sai/Barbarea restoran. Juba kaugelt oli tunda värske saia lõhna ja sisse astudes ootas meid naeratav meeskond. Meie võõrustaja oli imearmas Laura, kes pakkus poistele kohe varianti enne kokkamist üks väike saia-amps proovida. Seda võimalust ei saanud jätta kasutamata. Laura otsis poistele põlled, rätikud ja kui käed puhtad, asuti toimetama.
Kogu köögitiim oli väga elevil meie tulekust, kõik tahtsid koos midagi valmistada. Esimesena võttis poisid endaga kaasa Erik. Välja võeti hapusaia taigen, räägiti selle valmistamise protsessist. Seejärel näitas Erik ette, mismoodi saia vormitakse. Tundub, et sõbrad said esimese väljakutsega hästi hakkama.
Seejärel oli Laura meile valmis pannud pasta tegemise materjalid. Enne seda uuris ta veel Otilt, mis tema lemmiksöök on ja tuli välja, et selleks ongi pasta! Seda enam oli eriline võimalus arendada oma oskusi selle valmistamisel. Pasta tuli seekord kõrvitsatäidisega. Kõigepealt tehti taigen valmis ja seejärel sisu. Sisu lisamisel olid poisid nii osavad, et uuriti, kas neil on ehk võimalus pikemakski jääda. Siis keedeti pasta, tõsteti pannile, lisati kõik maitseained ja lisad, igatahes nägi see juba enne taldrikusse jõudmist hea välja. Ja muidugi see lõhn…
Kuid see polnud veel kõik, Laura soovis valmistada koos poistega ka pitsat, kukeseenepitsat. Sellele pakkumisele ei öeldud ei. Kõrvalt vaadates tundus see kõik nii lihtne, kuid tegemise käigus õpiti väga palju uusi nippe ja väikseid salatrikke. Pitsa peale lisati järjest mozzarellat, juustu, leivapuru ja muidugi kukeseeni. See nägi juba enne ahju panemist väga hea välja. Ja jõudsime ainult korraks mõelda, kui kaua üks pitsa peab ahjus olema, kui juba see valmis oligi. Lõhna kahjuks edasi anda ei saa…
Kõik omatehtud toidud sõime hiliseks lõunaks ära ja need olid tõesti imemaitsvad.
Hirme ületades
Edasi suundusime taas adrenaliini otsima, seekord Teletorni. Teletorni servalkõnni instruktor Martin võttis poisid endaga sinna, kuhu kõik minna ei julge, servale kõndima. Esialgu tundus, et see on päris hirmus, kuid koos sõbraga oli ikka tehtav. Nagu Ott ütles ‒ hirmud tuleb ületada. Poisid said istuda 175 m kõrguse vaateplatvormi serval ning jalgu kõlgutada. Igatahes olid mõlemad noormehed väga rahul.
Pika ning meeleoluka päeva lõpuks suundus Ott koos oma sõbraga Tallink Spa & Conference hotelli. Õhtul nauditi sauna ja veemõnusid. Hotelli poolt oli poistele üllatuseks puuviljavaagen.
Hommikul kokku saades tõdeti, et puhati ennast korralikult välja ja kiideti ka rikkalikku hommikusööki. Pühapäeva hommikuks planeerisime bowlingu Mere puiestee KuulSaalis. Seal võeti omavahel mõõtu ja tehti ka ühise meeskonnana turniir. Käsi sai soojaks ja viimase hetkeni käis võitlus võidu nimel. Kui bowlinguturniir oli peetud, jalutasime Rotermannis värskendava tiiru, haarasime kohvikust smuutid ja suundusime trummitundi.
Meid oli pühapäeva lõunal valmis juhendama legendaarne trummar Siim Koppel. Siim ja poisid said kiirelt jutule ja kohe asuti ka harjutama. Väga äge oli vaadata, kuidas Ott ja Siim koos mängisid ja tegid erinevaid harjutusi. Otil oli võimalus nõu küsida ja seda ta ka sai. Meie jaoks oli see võõrkeel. Kuna Ott teeb ka bändi, siis räägiti veidi ka bändielust ja Siim arvas, et Ott võiks tulevikus tema kolleeg olla küll. Ehedad emotsioonid kaasa võetud, jätsime Siimu pühapäeva nautima.
Lõpetasime unistuste päevad mõnusa lõunasöögiga Hiiu Pubis. Saime sündmused kokku võtta ja andsime Otile üle kingitused. Need olid Kingitus.ee poolt põgenemistoa piletid Pärnusse ja Comedy Estonia poolt piletid Sander Õiguse etendusele, millele lisandus ka kohtumine Sandriga.
