Lumivalgeke
Lumivalgeke käis TÜK Lastekliinikus lastega mängimas. Päeva vaieldamatuks lemmikuks kujunes peitusemäng, mis toob alati kaasa palju elevust, naeru ja rõõmsaid avastamishetki. Suuremate sõpradega mängisime UNO kaarte, kus põnevust jagus viimase kaardini. Muidugi ei puudunud ka erinevad pallimängud, mis pakkusid lastele liikumisrõõmu ja lõbusaid ühiseid hetki.
Minni
Minni ei jäta vist tõesti kedagi külmaks. Suur rõõm on alati külastada TÜK Lastekliinikut, näha neid väikeseid naeratusi, kogeda suuri hetki ja saada osa vahvatest tegevustest koos armsate sealviibijatega. Rõõmu tunnevad kõik – arstid, õed, vanemad ja loomulikult kõige rohkem lapsed.
Täna pakkus palju elevust „Trips, traps, trull“. Minni oma vahva kujundusega tõi mängu kohe eriti palju strateegiat ja fantaasiat. Igaühel oli oma taktika. Üks tüdruk näiteks joonistas kassid kujunditeks, lootuses, et äkki Minni hakkab neid kartma. Ja mis seal salata, strateegia töötas ning tulemuseks oli lausa topeltvõit!
Ühes palatis olin aga hoopis mänguvahendaja, sest kahe voodi vahel käis üks eriti vahva ja kaasahaarav mäng. Nii muutus tavaline haiglapäev hetkeks mänguliseks, lõbusaks ja natuke eriliseks.
Miki
Kui küsida, siis ikka juhtub imesid! Minni on meie väikestel sõpradel külas käinud juba päris mitmel korral ja ikka on kõlanud üks tähtis küsimus: „Aga kus Miki on?“ Ja siin ta nüüd on! Miki jõudis TÜK Lastekliinikusse ei millegi muu kui… lennukiga.
Loomulikult tuli seda kohe tähistada väikese lennupäevaga. Voltimise käigus valmis terve hulk paberlennukeid, igaüks sai oma lennukile vahva disaini anda ning siis läks võistluseks: kelle lennuk teeb kõige ägedama triki ja kelle oma lendab kõige kaugemale? Kes aga lennukit lennutada ei soovinud, sai hoopis õhupalliga katsetada. Pumpasime vahvad õhupallid täis ja lasime ka neil lennata.
Naeru, elevust ja väikeseid lennukatsetusi jagus kuhjaga. Ja mis kõige tähtsam, Miki on lõpuks kohal.
Sebra
Triibuline Sebra galopeeris TÜK Lastekliinikusse nii rõõmsalt, et kogu koridor tundus korraga värvilisem. 🙂 Väikesed patsiendid ei suutnud uskuda, et päris sebra on neile külla tulnud, ja üks pisike poiss uuris kohe tõsise näoga: „Kas sa oled must valgete triipudega või valge mustade triipudega?“ Sebra mõtles hetke, puhkes naerma ja vastas, et tema on hoopis rõõmutriipudega. Koos loeti triipe, mängiti peitust ja tehti kõige naljakamaid sebrahüppeid, nii et naer kostis palatist palatisse. Kui Sebra lõpuks lehvitades edasi galopeeris, jäi tema järele haiglasse terve triibuline rada naeratusi.
Merineitsi
Sel päeval ujus TÜK Lastekliinikusse otse sügavast sinisest merest Merineitsi, saba sätendamas ja lai naeratus näol. „Kas sa oled päris merineitsi?“ sosistas üks väike tüdruk ega suutnud silmi tema säravalt sabalt lahti rebida. Merineitsi jutustas lastele lugusid oma kalasõpradest ja merepõhja peidetud aaretest ning iga laps sai tunda end korraks mereprintsessi või -printsina. Mõnes palatis lauldi koos, mõnes kallistati ja mõnes imetleti üheskoos sätendavaid soomuseid. Kui Merineitsi hakkas tagasi merre ujuma, ütles väike tüdruk unistavalt: „Kui ma suureks saan, tahan ka merineitsiks saada!“ 🙂
