Sipsik sütitas lapsi mängima ja jagas kotitäie kingitusi
Kevad jõudis Tartusse ja päike paitas esimeste soojade kiirtega linna. Pool aastat oli möödunud sellest, kui TÜK Lastekliinikust astus läbi reibas ja rõõmsameelne Sipsik. Tookord sügisel lubas Sipsik lastele, et näeme varsti, kevadel.
Ja siin ta nüüd oligi. Hing täis suurt elulusti, silmad säramas, valmis uuteks ja huvitavateks mängudeks. Muidugi oli tal kaasas kingitustekott, kus lastele varuks palju-palju üllatusi.
Alustuseks mängis Sipsik lastega lihtsat tagaajamismängu. Tal oli kaasas suur värviline linnuke, kes endale ise lapse valis, tema juurde lendas, nokaga puudutas ja teisi taga ajama kutsus. Oi-oi, kui lõbus oli lihtsalt kedagi kinni püüda ja taas ära joosta. Rõõmsas ja lustakas tujus ka jätkati. Sipsik valmistas lastele rohelised õhupallimõõgad, millega oli vahva võitlust pidada. Mäng seisnes rohkem küll vastase sõbralikus puudutamises ja mõnusas togimises.
Energiat jagus nii Sipsikul kui ka lastel järgmistekski mängudeks. Sipsik pani muusika mängima ja rõõmus tants õhupallimõõkadega võis alata. Nii palju kilkeid ja naeratavaid nägusid! Muusika saatel võeti ette ka loomade mäng. Kui Sipsik muusika peatas, pidid lapsed endast kujutama üht looma ja tegema ka vastavat häält. Kui mängujuht palus kehastada kõigil sarnaselt näiteks koera, oli ruumis siiski korraga viis erinevat pontut, kes kõik haukusid ja liikusid isemoodi. See oli nii armas.
Lõpuks tuli ikka väsimus kallale ja võeti ette rahulikumad mängud. Lapsed värvisid pilte, joonistasid ja meisterdasid koos emmedega ilusaid lilli. Sipsik valmistas igale lapsele tema lemmiklooma. Seekord olidki lemmikmänguasjad punased ja kollased koerad.
Veel mõned kallistused ja ringmängud ja suurel sõbral oligi aeg minna, et poole aasta pärast jälle tagasi tulla. Ühele väikesele poisile meeldis Sipsikuga kohtumine nii väga, et talle tulid lausa pisarad silma. Sipsik lõi talle patsi, kinkis oma pildiga kleepekad ja sooja- sooja kalli.
