Minu unistuste päev

Dima unistuste päev

Politsei eskort ja unistuste amet

Detsembrikuu ühel õhtupoolikul peatub Kohtla-Järvel viiekordse maja ees politseiauto. Selles majas elab väike poiss Dima, kes tahab suurena politseinikuks saada ning politseinikud tahavad tulevasele kolleegile oma tööd tutvustada.

Dima teab, et läheb koos emaga Toila spaasse ujuma, aga et sinna eskordib teda politsei ja vahepeal on hariv peatus Jõhvi politseijaoskonnas, tuleb talle üllatusena.

“Nüüd kohtud oma tulevaste kolleegidega,” ütleb Kersti, kui piirkonnapolitseinikud Aili Tambi ja Margus Murdsalu end tutvustavad. “Tahad teada, millega me tegeleme? Sõidame siis,” viipavad vormikandjad häbeliku poisi autosse.

Politseijaoskonnas korraldatakse väikesele külalisele põhjalik esitlus - Aili Tambi näitab ükshaaval patrullpolitseiniku igapäevast varustust ning selgitab, kuidas ja millal midagi kasutatakse. Nuia, taskulampi, raadiosaatjat ja veel mõnda abivahendit saab Dima oma käega katsuda. Erandiks on relv, mida kabuurist välja ei võeta.

Koos uuritakse, kui raske on kuulivest − selle proovimisest Dima keeldub. Küll laseb ta enda peal katsetada käeraudu, sest on kunagi plastmassist mänguanaloogidest end vabastada suutnud. Päris käeraudadega ei õnnestu see ka pika pusimise peale.

Vahepeal ilmub liikluslinnaku õppeklassi uusi nägusid. Lõvi Leo on poisile mitmesugustelt üritustelt tuttav, aga kiivri ja kilbiga märulipolitseinikku pole Dima varem näinud. Kas kaitsekilp on ikka piisavalt tugev, et tõrjuda kive või märatsejate jalahoope? Dima testib. “Võid isegi kõvemini koputada,” julgustab Aili Tambi.

Oodatakse endi sekka

Dima saab veel piiluda politseinike jõusaali ning uudistada, kuidas patrullautol vilkurid tööle pannakse. Lõpetuseks ütlevad külalislahked mundrikandjad, et ootavad Dimat kümne aasta pärast enda sekka.

Politseinikuks saamine on poisi ammune soov, mille Minu Unistuste Päeva vabatahtlikud kohe esimesel külaskäigul välja peilisid. “Saime ka teada, et talle meeldivad loomad ja ujumine. Ja PlayStation − kellele ei meeldiks?” jutustab Kersti.

Mängukonsool asuski unistuste edetabelis kõige kõrgemal kohal.

Kui küsisime: “Kallis laps, millest sa unistad?”, siis esimene asi, mida ta sosistas, oli “PS”. Me ei saanud algul aru. “PlayStation,” ütles Dima uuesti. Vaatasime Mari-Liisiga teineteisele otsa, sest Minu Unistuste Päev ei kingi tavaliselt suuri asju. Organisatsiooni missioon on kinkida erilisi elamusi. Aga seekord tegime erandi − Sony Centeri abiga õnnestus seegi soov täita,” rõõmustab Kersti.

Kui politseinikud juhatavad poisi Toila spaahotelli, et ta saaks ujuma minna, selgub, et enne tuleb lahendada kriisiolukord. Vastuvõtutöötaja teatab kaotsiläinud aardest. Õnneks on jäetud kaart ja korrakaitsjad usaldavad aarde leidmise Dimale, kes on äsja politseis vajaliku väljaõppe saanud.

Toila kunstikooli õpetajate joonistatud aardekaart juhatab savituppa ja mängutuppa, poodi ja restorani. Kõikidesse “kontrollpunktidesse” on päkapikud jätnud pisikese meelehea, aga jackpot ootab fuajees kuuse all.

Paberit kingilt maha koorides variseb Dima seljast kogu tagasihoidlikkuse rüü − väikese poisi rõõm on nii suur, et sellest jätkub kõigile.

“Oled sa õnnelik?”

“Ma olen liiga õnnelik!”

Kas liiga õnnelik on võimalik olla? Päevakangelane kinnitab, et on.

Pisarateni õnnelik

Enne veel, kui Dima saab mängukonsooli kallale asuda, ootavad termid ja õhtusöök. “Kas ma pean pärast seda kohe magama minema või võin natukene mängida?” uurib ta emalt.

“Oleneb, kui väsinud sa oled, homme on koolipäev,” meenutab ema.

“Aga teeme nii, et ma panen PlayStationi üles ja siis lähen magama,” pakub poiss välja nutika kompromissi.

Ema Oksana tunnistab, et poja unistuste päev on teinud ka tema väga õnnelikuks. Pisarateni õnnelikuks. Naisele, kes töötab hooldekodus, õpib Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve osakonnas ning on toeks raskelt haigele pojale, kulub ära iga rõõmukilluke.

Tegelikult võib selle pere rõõmu lausa kahega korrutada. 10. detsembril saab teoks Dima unistuste päev vol 2. Esimene toimus oktoobris, kui Kohtla-Järve poiss lendas Politsei- ja Piirivalveameti kopteriga Tallinna kohal ning tutvus lennusalga tööga. Vaatamata tihedale udule oli lend vahva kogemus ja Dima mõtles isegi korraks piloodiametile. Politseipatrulli tööga tutvumine elustas aga esialgse unistuse.

TAGASISIDE:

Suured tänud Teile minu poja Dmitri unistuse täitmise eest. See oli unustamatu. Meie unistuse päev oli jagatud kaheks päevaks. Esimesel päeval Dima külastas Tallinnat, lendas helikopteriga, külastas päästjaid, käis teletornis ja isegi proovis ennast saatejuhi rollis! Ja minu arvates tal tuli hästi välja. Teisel korral Dima käis Jõhvi politseijaoskonnas, suhtles politsenikutega, sõitis politseiautoga, külastas Toila spa-d, kus teda ootas kõige suurem üllatus - Playstation 4. Too hetk meie emotsioonid olid täies hoos. Tahaksin eraldi tänada Kersti ja Mari-Liisi, et olid need päevad meiega olnud. Teie olete parimad. Minu laps on õnnelik ja see tähendab, et õnnelik olen ka mina. Tänan teid kogu südamest, et te olemas olete ja kingite rõõmu lastele! Ma olen kindel, et Dima ei unusta neid päevi kunagi.

Soovin teile rahulikke jõule ning head uut aastat!♥️ - Dimitri ema

VABATAHTLIKUD:  Kersti Urbala, Mari-Liis Kallikorm

KEELETOIMETAJA: Elge Lind

Toetajad

Toila SPA     ERAK    PPA