Põrsas Peppa
“Tataada tataaa…tada tada tattaaa…” Sellise lauluga saabus Pepa 3.02 Lastekliinikusse, sest tema suur suur soov oli tuua mängulusti kõikidele lastele ja Lastekliiniku töötajatele.
Üks imearmas tüdruk küsis Pepalt: “Aga kus Su kollased kummikud on?”
Pepa vastas: “Need jäid maha, sest porilompide asemel on praegu lumehanged igal pool. Aga ära muretse, kujutame ette, et meil on siin palatis palju palju porilompe ja kollased kummikud jalas. Tule minu järgi. Ja hüppame koos..” Nii nad laulsidki üheskoos Pepa laulu ja hüppasid porilompides.
Kõige pisemad sõbrad said Pepa sooja ja pehmet pead katsuda ning suured sõbrad said Pepaga viskemängu mängida. Küll oli alles vahva ja tore päev!
Minni
Minni käis vahval külaskäigul. Pluuto ja Miki saatsid Minniga tervitusi otse Disneylandist ning palusid õpetada vapratele lastele – kivi-paber-käärid ja palli peitusemängu.
Üks pisike tüdruk õpetas Minnile toreda mängu „Loomade Jazzy“, mis tõi palju elevust. Üheskoos vaatasime vahvaid pilte, mida sai värvida ja nuputada ja jägida Päästeameti tarku õpetussõnu, kuidas turvaliselt jääl uisutada ja suvel rannas olla. Värvipliiatsid aitasid paberitele elu sisse puhuda ning suure põnevusega katsetati, kas tühi kott suudab püsti seista. Ja tõesti, seisis küll!
Lõpuks lendas pall ka kenasti kotti. Oli üks tõeliselt rõõmus ja mänguline päev.
Lumivalgeke
Lastekliinikus viibivad lapsed otsisid koos Lumivalgekesega kadunud Vastlatuult, sest oli vastlapäev.
Lumivalgeke rääkis, et ilma Vastlatuuleta ei saa ükski liug päriselt pikk ega rõõmus olla, ja just üheskoos proovisime tuule tagasi saada. Mullitasime, puhusime ja saatsime väikseid rõõmumulle lendu, et tuul uuesti liikuma hakkaks.
Lumivalgekesel olid kaasas kolm õuna, kollane, punane ja roheline. (õhupallidena!). Iga laps sai valida oma õuna ning joonistada sellele soovi või unistuse.
Mängisime lauamängu “õunad ritta” ja arutasime, millise õuna valiks Toriseja, Aevastaja või Häbelik. Pöialpoisid oleksid kindlasti uhked olnud.
Beebid kohtusid raamatu kaudu erinevate loomadega, vaatasime pilte ja põrgatasime palli.
Ja lõpuks teadsime – vastlatuul on tagasi. Sest kõige tugevam tuul tuleb vaprast südamest.
Mesilane
Lastekliinikus sumises ringi üks rõõmus mesilane. Ta ei tulnud mett korjama, vaid otsima väikeseid vapraid “lilli”, kellele viia killuke päikesesoojust ja julgustust.
Palatites lendasid õietolmu-mullid, iga mull kandis endas soovi, tugevusemõtet või väikest naeratust. Koos lahendati nutikaid ülesandeid ja mõistatusi, päris oma väikesi “nutikaid lahendusi”. Arutati, prooviti uuesti, otsiti teed edasi. Üheks lemmikuks sai Maze Ball Game’i labürindimäng, kus pall rändas mööda keerdkäike sammhaaval. Ja see nutikas labürindimäng jäi lapsele kingituseks, et lahendamise rõõm saaks jätkuda ka järgmistel päevadel.
Lisaks said lapsed valida endale vesitätoveeringu või kleepeka, vaprusemärgi. See ei olnud lihtsalt pilt nahal, vaid sõnum südamesse: “Ma olen tubli. Ma saan hakkama. Ma olen tugev.”
Mesilane sumises tasakesi julgustust, kiitis iga väikest saavutust ja jagas naeratusi. Ja kui ta lahkus, jäi tubadesse midagi nähtamatut, kuid väga päriselt olemas, natuke rohkem rõõmu, natuke rohkem julgust ja üks soe päikesekiir südamesse.
