Päev, mil sai alguse tõeline sõprus
Mooni unistuste päev oli mitmes mõttes väga eriline. Kõik algas sellest kui võtsime ühendust Mooni ema Kristaga ja leppisime kokku, et unistuste päev võiks tüdrukule tulla üllatusena. Nii panimegi oma tiimiga pead kokku, koostasime küsimustiku ja tutvustasime kohtumisel end uuringufirma küsitlejatena. See oli nagu põnev detektiivitöö, kus katsusime aru saada, mis teemad Moonil silmad päriselt särama löövad.
Mooni musikaalsus ja armastus laulmise vastu tulid välja juba esimesel kohtumisel. Mooni ema saadetud videost nägime kohe, et sellel tüdrukul on karakterit ja julgust esineda ka suuremale publikule. Selgus, et Mooni lemmiklaulja on Liis Lemsalu ja lemmiklaul “Sel ööl on tunne” filmist “Eia jõulud Tondikakul”.
Laulutund muusikakoolis ja kohtumine Liis Lemsaluga
Otsustasime korraldada Moonile laulutunni Hanna-Liina Võsa muusikakoolis, kus armastatud laulja tegi koos Mooniga erinevaid hääleharjutusi. Üheskoos lauldi mitmeid kordi ja õpiti laulu “Sel ööl on tunne” ning hetkel kui Mooni laulis juba päris soravalt, kingitud kuldne mikrofon käes, astus tasakesi ruumi Liis Lemsalu ja ühines laulmisega. Oh seda üllatust, õnne ja lapserõõmu kui Mooni pööras end ümber ja nägi enda ees korraga elusuuruses Liisi, kes ütles: “Kes see laulab siin niii kenasti!” Erilised hetked, rõõmupisarad ja soojad kallistused täitsid kogu ruumi ja sellest said osa kõik kohalviibijad. Mooni laulis ja tantsis kogu südamest nagu ei kunagi varem.
Maitsev pasta ja unistus oma poest
Ülevad hetked seljataga, suunduti Solarise Vapianosse, kus kõiki unistuste päeva osalejaid kostitati maitsva lõunasöögiga. Valikus oli nii pasta, risotto kui erinevad salatid ja loomulikult laste lemmik – jäätis. Mooni tellis endale pesto pasta, Coca-Cola ja magustoiduks šokolaadijäätise. Eriti maitsev oli süüa ka värskelt küpsetatud ciabattat koos oliiviõliga, enne kui põhiroad lauda saabusid.
Mooni unistuste päeval olid kaasas nii tema ema Krista kui kaks venda Karl ja Robert. Samuti Mooni hea sõbranna Isabel, kes on tüdrukut mitmeid kordi ka haiglas toetamas käinud kui Mooni oma järjekordseid süste sai. Ja siis veel Minu Unistuste Päeva vabatahtlikud, fotograaf ning videograafid.
Peale kosutavat lõunasööki ootas Moonit aga uus üllatus Kaubamajas, sest tüdruk unistas poeomanikuks saamisest. Kaubamaja väljapanekute spetsialist Mari rääkis Moonile, kuidas toimub suures poes kaupade sättimine müügisaali. Mooni sai ka ise võimaluse lapsmannekeeni riietada ja pähe proovida nii parukaid, prille kui muid aksessuaare. See oli kahtlemata lõbus ja vahva tegevus, eriti kui seda sai teha koos oma hea sõbranna Isabeliga. Kaubamaja külaskäik lõppes Moonile aga ilusa üllatusega, sest riided, mis Mooni mannekeenile selga proovis, kingiti talle päriseks.
Mooni teledebüüt “Hommik Anuga” saates
Kaubamaja kingitud uhiuus seelik, pehme kampsun ja käevõru ühes, oligi kätte jõudnud Mooni seiklusrikka päeva teine osa. Moonil oli veel kaks suurt soovi – julge tüdruk unistas televisiooni pääsemisest ning kohtumisest sõbraga, kellel oleks samasugune haigus ja kes mõistaks kõige paremini, mida Mooni igapäevaselt peab üle elama.
Küsisime Moonilt, kas ta sooviks olla osaline väikeses saates või olla telesaate peastaar. Meie südikas ja vapper Mooni soovis olla tähelepanu keskpunktis ja ta tahtis rääkida oma haigusest, et inimesed teda paremini mõistaksid. Nii võtsimegi ühendust Anu Välbaga ja hakkasime hoolikalt planeerima saates osalemist.
Kohtumine Eesti ühe armastatuima saatejuhi Anu Välbaga oli ääretult südamlik. Mooni ja Anu kallistasid teineteist ning kogu ruumi täitis ehe rõõm ja positiivne ootusärevus, et midagi väga erilist hakkab kohe juhtuma. Moonile tehti grimmitoas lapselik meik, juuksur sättis tema juukseid, helimehed paigaldasid mikrofoni ja nii võiski Mooni, värvilised õhupallid kindlalt peos, sammuda Rahvusringhäälingu kõige suuremasse stuudiosse.
Anu ja Mooni läksid kahekesi ning vestlesid südamlikult “Hommik Anuga” saates Mooni suurest unistusest pääseda televisiooni ja tema haigusest – juveniilsest idiopaatilisest artriidist ehk kroonilisest liigesepõletikust. Sel hetkel, kui Mooni rääkis oma valudest, võis suures stuudios kuulda nõela kukkumist. Kuigi rahvast oli ruumis palju ja sagimist üksjagu, jäid kõik korraga vaikseks ja inimesed kuulasid. Aeg peatus ja sõnad liigutasid.
Südamlik esmakohtumine sõbraga
Ühel hetkel küsis Anu, kas Moonil on mõni selline sõber ka, kellega saaks jagada oma muret ja kes päriselt ka saaks aru, mis haigus tal on ja kuidas ta end tunneb, mille peale vastas Mooni: “Ei, mul pole praegu sellist sõpra, aga tahaks!” Anu vaatas Moonile sügavalt silma, soe naeratus näol, ja ütles: “Mooni, meil on sulle üks üllatus.”
Mooni juurde diivanile tuli 9-aastane Kristelle Tartust, kellel on täpselt samasugune haigus kui Moonil. Kristelle tõi Moonile kingituseks endaõmmeldud koti ja kaisuka. Tuli välja, et Moonil ja Kristellel on väga palju ühist – lisaks samale haigusele, meeldivad mõlemale ilusad riided ja mõlema tüdruku lemmiklaulja on Liis Lemsalu.
Salvestuse lõppedes said stuudios esmakordselt kokku ka Mooni ja Kristelle vanemad. Tegime koos Anu, Mooni, Kristelle ja teistega ühiseid pilte, kallistasime, tänasime ja tundsime end tõesti õnnelikena, et ühe väikese tüdruku unistuste päev võib päriselt olla positiivne, elumuutev kogemus. Veel samal õhtul, peale saate salvestust kirjutas Mooni ema: “Me siiani täielikult eufoorias ja Mooni juba disainib paberil kleite, mida Kristelle saaks pärast õmblema õpetada. Juba helistasid ka.”
