Vägev päev kosmosemaailmas koos päris astronaudiga
7-aastase Rihhardi mõtted ja küsimused olid kodus juba tükimat aega keerelnud kõigi kosmose ja taevaga seotud teemade ümber, teadis isa kohe esimese asjana välja tuua. See sai ka kinnitust, kui kohtusime Rihhardi endaga. Tähtede sära, taevased kõrgused, tiibadega õhusõidukid, tundmatud planeedid, vaprad astronaudid ja kuu peal kulgevad robotid keerlevad vahva väikese poisi unistustes. Meie siht oli selge, tee tuleb võtta Tartu suunal, et külastada Tartu Observatooriumi ning Tartusse kohale jõudmiseks sobib parajalt ette võtta elu esimene õhusõit.
Läbi raskuste tarkuse poole
Kaheksa kuud ja pikka planeerimist hiljem on käes augustikuu neljapäev, Rihhardi unistuste päeva esimene päev. Kuigi poisile on eelolev suureks saladuseks ja üllatuseks, keerab ilm meile selja ning planeeritud eraviisilist lennuliini me Tallinnast Tartusse sel päeval ei saa. Õnneks on meil varuks Info-Autost saadud Fordi minibuss ning väikese viivitusega oleme sisse keeramas Rihhardi koduhoovi, kus särasilmne poiss meile elevusega akna peal vastu lehvitab. Milline üllatus Rihhardile, et kõik kotid ei saanudki pakitud vanaemale külla minemiseks vaid hoopis UNISTUSTE PÄEVAKS! Aga muidugi, kõhklemata haarab poiss oma väikese seljakoti ning tormab auto poole. Võime alustada seiklust tarkuse linna suunas, reisisellideks kaasas veel ema, isa ja kaks väikest õde.
Vahva autosõit viib meid otse ööbimispaiga peaukseni. Uksed avanevad Rihhardi ees Lydia Hotelli, kuhu sisenedes teavitas poiss, et ta võiks sinna elama jääda. Elevus ainult kasvas, kui liftiga jõuti numbritoani ja ukse tagant avanes hiiglaslik peretuba 4 voodiga – igaühele oma! Läbi katsuti kõik nupud ja lülitid, vaadati üle kõik uksetagused ja kapid. Wow, kui palju elevust!
Kohtumine astronaudiga
Õhtusöögi ajal, Lydia hotelli Hõlm restoranis, lisandus meie seltskonda kolmas vabatahtlik, täpselt siis kui Rihhard oli lõpetanud joonistuse õhku tõusvast raketist koos astronautidega. Oleks Rihhard vaid teadnud, mis teda ees on ootamas! Sel ajal, kui ülejäänud seltskond maiustas desserdiga, sai Rihhard personaalse üllatuse osaliseks ‒ vaid tema jaoks sai loodud Zoom otseühendus Ameerika Ühendriikidesse. Teisel pool ekraani tervitas Rihhardit kolonel Gary Payton – päris astronaut. Seljas see sama vormiriietus, millega ta kosmoses käis ning sõrmes uhke Air Force’i sõrmus. Kui Rihhard oli esimesest hämmeldusest üle saanud, jätkus juttu kauemaks ning algselt planeeritud 15 minutist sai kokku 40 minutit, mille jooksul sai poiss lõpuks ometi asjatundjalt oma küsimustele vastused.
Pilgud tähtede poole
Jätkates temaatiliselt, võeti hotellist suund Tartu Observatiooriumi suunas, mis tollel õhtul oli ainult Rihhardi päralt. Esimene peatus viis suure teleskoobi torni, kus vanemteadur Mare tutvustas teleskoobi toimimist ning avas hiiglasliku kuppelkatuse, mille all on varjul vähemalt sama efektne teleskoop. Observatooriumi külastus jätkus peamajas, kus sai näha elusuuruses satelliite, külastada laborit ning morse seadeldist kokku panna! Hoolimata hilistest tundidest oli lapse silmades nii palju sära ja elevust, et veel kogu tagasitee hotelli käidi detailselt üle kõik nähtu ja tehtu.
Taeva all
Eelmise õhtu elevus ei olnud hommikuks sugugi raugenud – silmad lahti, kardinad eest ja vastu vaatas pilvitu päikeseline ilm! Rihhard teavitas, et võiks kohe taas võtta suuna observatooriumisse, kuid tee viis hoopis hotelli spaasse ning ujuda Rihhardile väga meeldib!
Lõunasöögi ajaks oli elevus jõudnud haripunkti, sest meie noor seikluskaaslane teadis, et teda on ees ootamas veel üks üllatus ning selle sisu sai talle teatavaks alles päris viimasel hetkel. Kui ema ja õed hakkasid minibussiga maad mööda kodu poole liikuma, siis Rihhardit ootas ees lend otse Tallinnasse. Pöörasime autoga lennujaama teeotsast sisse ja juba veeriti kokku sõna L-E-N-N-U-J-A-A-M. Meie piloot Ott ootas Rihhardilt peauksel ning otsejoones küsis Rihhard otse Otilt, kas ta viiks ta, palun, lendama. Otse loomulikult! Kollased vestid selga ja tempoka sammuga otse meie väikelennuki suunas (me kõik püüdsime tal kannul püsida). Ilm oli lendamiseks täiuslik ja kodumaa laius meie all kogu oma ilus. Rihhard vaatas ringi oma säravate pruunide silmadega ja kuulas põnevusega lennuliikluse infoliini, mis ikka ja jälle kõrvaklappidesse kõlas. Elevust jagus ka Tallinna lennujaamas, kus meie väikesest Piperist lennukihiiglased mööda vuhisesid, aina maandudes ja taas taevasse süstisid.
Kodus ootas Rihhardit juba ülejäänud pere ja suur kotitäis Balbiino jäätiseid, mille kõrvale detailselt üksikasju lennureisist pajatada..
