Kaks unustamatut liikumisrõõmu ja seiklemist tulvil päeva
Andri on 5-aastane seiklushimuline poiss Paidest, kellel on diagnoositud epilepsia ja arengu mahajäämus.
Andri ema Kerli kirjutab: “Meil on olnud väga keeruline ja raske aeg. Esmalt teadmatus, mis lapsel viga on. Siis leppimine sellega, et ta pole selline nagu teised temaealised. Peale diagnoosi saamist läks natuke paremaks, sest siis oskasime oma last aidata.” Nimelt on Andril ka kõnepuue, mis väljendub selles, et ta räägib väga vähe. Vahel tuleb uusi sõnu juurde, aga mõne aja pärast unustab need ära. “Nüüd kui Andri on vanemaks saanud, tundub kõik jälle nii raske ja keeruline, sest ta lihtsalt ei oska end piisavalt väljendada See tekitab temas paanikahooge, nuttu või minemajooksmist. Lisaks jõuab kõik öeldu talle hilinemisega kohale,” kirjeldab Kerli. Keeruliseks teeb pere jaoks olukorra ka see, et väikesel särasilmal on autismispektrihäired. Andri kardab uusi asju, kõik peab olema nii nagu korra olnud on. Raamatud seal kus varem, jalanõud samas kohas. Muutused ei meeldi talle, sest ta ei tea, mida need endaga kaasa toovad. “Läheb väga palju aega, planeerimist, energiat ja raudset närvi, et saada ühest tegevusest teise. Isegi õueminek on meie peres paras seiklus ja nõuab kannatlikkust,” sõnab poisi ema. Õnneks on Andril väga hea tugiisik, kes on poisile lasteaias suureks abiks.
Minu Unistuste Päeval on väga hea meel, et Andri tänu Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliiniku arstile dr Anneli Kolkile personaalsesse unistuste päeva programmi jõudis. Andri ema Kerli kirjutab: “Eraldi soovin südamest tänada Andri arsti dr. Anneli Kolki ja kõiki töötajaid Tartu Ülikooli Kliinikumi laste neuroloogia osakonnast. Nad teevad oma tööd südamega. Seal veedetud aeg oli tänu neile väga meeldiv. Nad käisid mängisid pidevalt Andriga ja alati olid meie jaoks olemas.”
On tore, et meie vabatahtlikel avanes võimalus korraldada Andrile üks seiklusrohke unistuste nädalavahetus, kus koosveedetud ajast sai rõõmu tunda kogu pere.
Kohtumine päevakangelasega
Poisi endaga kohtusime esimest korda märtsi alguses video teel. Juba esimesest kohtumisest alates teadsime, et Andri on üks mängu- ja seiklushimuline poiss, kellele meeldib palju ema ja isaga looduses aega veeta ning hot wheels autodega mängida. Teisel kohtumisel, kui neile Paidesse külla läksime, saime teada Andri vaimustusest loomade vastu. Mõtteid oli meil palju, tuli hakata plaani pidama!
Kevadise viiruselaine tõttu lükkus Andri unistuste päev mitme pika kuu võrra edasi. Rõõmustasime kõik, kui see möödas oli ja poisi unistuste päev ka paika pandud sai.
Rallit sõidetakse kolmekesi
See algas autosõiduga Eesti südamest Paidest juba pisut sügisehõngulisse Tartusse. Vabatahtlikud Helis ja Marie Elise ootasid pere saabumist pikisilmi vanalinnas, kust liiguti koos Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumisse. Andri, kes armastab igasuguseid palle ja pallimänge, nautis seal kõige enam korvpalli mängimist. Kui korvid visatud, sai poiss ennast proovile panna rallisõidus. Kuna aga Andri jalad hästi pedaalidele ei ulatunud, sai rallit sõidetud kolmekesi – Marie Elise vajutas gaasi, isa aitas autot juhtida ja Andri vahetas aeg-ajalt käiku. Veel enne muuseumikülastuse lõppu sai päevakangelane koos vabatahtlikuga ägedas neoonvalgustega ruumis lauatennist mängida.
Söömas ja mängimas
Edasi liikusime lõunatama. Meie kõhtu täitsid Vapiano ülimaitsvad pitsad ja pastad. Kui kõhud täis söödud, mängisime õhupallide ja hot wheelsi autodega, kuni maja juurde sõitis buss koos politseinike ja kahe vahva neljajalgsega. Andri sai istuda rooli ning proovida, milliseid nuppe vajutades vilkurid tööle hakkavad. Lisaks nuppude vajutamisele, mis oli vaieldamatult Andri lemmiktegevus, näitasid politseinikud ka põnevaid trikke, mille koerad on selgeks õppinud. Näiteks sai poiss ühe oma mudelauto hoovis ära peita ja vaadata, kuidas koer selle üles leiab.
Kui politseinikud koos koertega tagasi tööpostile saadetud, liikus Andri koos pere ja vabatahtlikega mängutuppa Mäng ja Rõõm. Seal sai koos batuudil hüpata, liumäest alla lasta, mänguautodega sõita ja veel palju muud – teha kõike, mida ühe 5-aastase poisi hing ihkab. Mängutoas hullamine oli esimese päeva viimane tegevus ning ees ootas sõit ööbimiskohta. Kuna perele meeldib väga loodus, valiti neile ööbimiskoht keset rohelust. Privaatne ja õdus majake, kus sai õhtul grillida, ujuda ja võrkpalli mängida. Andri ema sõnul oli see unistuste majakene.
Teise päeva julgustükid
Ees ootas teine päev. Päev oli plaanitud perele üllatusena nagu eelminegi. Esimeseks peatuseks oli Elva seikluspark – kõigi silmad läksid seikluspargi silti nähes särama! Andri polnud varem nii kõrgel ronimas käinud, kuid seiklushimulise poisina ületas ta kõik takistused ja liugles naerulsui finišisse. Pereisa liugles julgelt üle Verevi järve ja isegi pereema proovis lõpuks seiklusrajal turnida.
Andri unistuste päev hakkas lõpule jõudma, jäänud oli vaid üks peatus. Läksime külla Kase Talu loomadele. Andri on maast madalast loomade keskel üles kasvanud ning neid nähes läks poisi nägu kohe naerule. Kase Talus on valik suur, loomi ja linde on paabulindudest sinirebaste ja hobusteni ning avastamisrõõmu ikka jagus. Poiss sai koos perenaisega kitse ja lambaid toita, kanamune korjata ning hamstreid ja hobuseid paitada. Andri kahepäevase seikluse lõpetas ponisõit. Poisi meelest oleks võinud ponide juurde jäädagi. Veel enne teele asumist andis perenaine Andrile koju kaasa vutimune, talu loomade pildiga kaelasalli ja paabulinnu suled. Tore siis neid vahvaid päevi aastate pärast meenutada!
PERE TAGASISIDE
“Võtsin natuke hoogu tagasiside jaoks, sest neist emotsioonidest pole lihtne lühidalt kirjutada. Meile väga-väga meeldis. Uskumatu, mida suudetakse korda saata. Kõik oli veel parem, kui ootasime. Kõige rohkem tahaks kiita “tädisid“, kes need kaks päeva meiega veetsid. Nad olid väga- väga ägedad. Andri väsitas neid ikka väga korralikult.
Algus oli konarlik, sest nagu ikka, ei meeldi Andrile uued asjad, aga kui ta sai aru, mis toimuma hakkab, kadus ka pinge. Spordimuuseum meeldis meile kõigile väga. Eriti äge oli sõita ralliautoga. Andri muidugi nautis kõige rohkem korvpalli ja pinksi. Päevale pani punkti mängumaa. Seal oli kõik, millest Andri unistas. Rallirada, autod, batuut, multikad, liumägi.
Meile kõigile oli väga suur ja meeldiv üllatus meie ööbimiskoht. Mina olen siiani selle paiga lummuses. Andri sai nii palju, kui süda lustis, mängida võrkpalli. Hiljem saime väikesel terrassil nautida grillimist ja isegi päike tuli meie rõõmuks välja. Muidugi Andri kõige suuremaks rõõmuks sai külmkapis olevad jäätised. Nii hea oli kõik seljataga jätta ja nautida vaikust.
Järgmine päev oli veel põnevam, juba hommikul vara tekkis elevus, et kuhu täna minek. Kui nägime seikluspargi silti, siis läksid meie kõigi silmad särama. Algus oli väga raske, sest Andri keeldus turvarihmasid kandmast, aga kui nägi, et teised kandsid ka, siis oli nõus proovima. Kuna meil maja taga on ka madal seiklusrada, siis Andrile ei valmistanud raskusi selle raja läbimine.
Viimasel külastusel viidi meid erinevaid loomi vaatama. Kuna Andri on loomade keskel kasvanud (tugiisikul, vanavanematel ja tuttavatel on erinevad loomad), siis poiss oli nagu kala vees. Äratulek läks natuke keeruliseks, sest talu perenaine lubas Andril poniga sõita ja see meeldis nii väga, et poiss keeldus poni ära laskmast.
Andri emme ja issi tahavad tänada kõiki, kes andsid oma panuse Andri unistuste päeva. Erilised suured tänud kahele väga vahvale „tädile“, kes need kaks päeva meiega veetsid ja vastu pidasid. Eriline klapp tekkis Andri ja Maiki vahel. Aitäh kõigile, Andril on nüüd kaua aega seletada teistele, mis ta tegi.” Andri pere