Aprillikuu tõi Tallinna Lastehaiglasse rohkelt rõõmu, mängu ja unustamatuid külalisi.
Lapsed said kohtuda armastatud tegelastega, nagu Mesimumm, Minni Hiir, Jänku Jänku, Väike Nõid ja Lotte, kes tõid haiglapäevadesse sära, loovust ja lootust.
Koos meisterdati, mängiti, naerdi ja unistati – need erilised hetked pakkusid tuge nii väikestele patsientidele kui ka nende peredele.
Mesimumm
Armas Mesimumm oli külas Tallinna Lastehaiglas, et viia lastele ja nende peredele pisut naeru ja rõõmu! Mesimumm oli täis positiivset energiat ja lõbusat meeleolu, mis rõõmustas ka haiglas viibijaid.
Mesimummul oli kaasas suur kotitäis lõbusaid mütse ja prille, millega lapsed said pilti teha või lihtsalt neid proovida. Haigla õdedele ja arstidele andis Mesimummu patsu ja soovis ilusat päeva!
Lapsed jagasid toredaid lugusid oma kohtumistest mesilastega, ning õnneks ei olnud kellelgi sellist kogemust, mis suurt peavalu oleks tekitanud.
Mesimummul oli kaasas ka asjad meisterdamiseks. Igaüks sai oma loomingulised oskused proovile panna. Lapsed, vanusest olenemata, nautisid käelist tegevust ja isegi vanemad liitusid.
Sel päeval paistis taevas päike, kuid paljud lapsed pidid voodis puhkama ja veel õue minna ei saanud. Seda enam oli külalise saabumine lastele suureks rõõmuks. „Saage ruttu terveks, head sõbrad,“ hüüdis Mesimumm lahkudes.
Minni Hiir
Minni Hiir külastas Tallinna Lastehaiglat siis, kui esimesed kohtumised toimusid juba peaukse juures, kus lapsed elevusest saabunud külalist uudistama tulid. Sellised hetked on lastele väga erilised, eriti neile, kes tunnevad hirmu või kartust haiglas viibimise ees. Minni meenutas lastele, et kuigi tegemist on lastehaiglaga, kus on väga tähtis arstide töö, on igal lapsel õigus mängida, unistada ja nautida muinasjutte. Just selline kohtumine ja Minni kohalolek annavad lastele lisatoetust ja jõudu paranemiseks.
Minni rääkis humoorika loo oma garderoobist, jagades lastele oma kogemusi sobivate riiete valimise keerukusest. Ta rõhutas, et kõige olulisem aksessuaar on kindlasti lips, mille saab panna pähe, kaela või kuhu iganes.
Lapsed saidki koos Minniga meisterdada oma isiklikud lipsud, valides sobiva tooni ja mustri. Iga laps, kas siis voodis või laua ääres, sai oma lipsu valmis teha ja jagada seda koos teistega. Minni korraldas lastele ka lõbusa bowlingu, kus iga laps sai palli veeretada ja kurikat tabada. Lapsed olid üllatavalt loovad ja võiduhimu täis.
Emad ja isad vaatasid Minni Hiirele tänulikult otsa. Üks ema ütles: „Aitäh, et te seda teete!“, ja isa teises palatis lisas: „Me nii vajasime seda, aitäh Teile!“.
Jänku Jänku
Teisel päeval aga kalpsas Tallinna Lastehaiglas ringi Jänku Jänku. Oli üks ilmatuma vahva hommikupoolik, kus sai mängida, lobiseda, õhupallivigureid vorpida ja vesitattoosid kinkida.
Jänes tutvus väga paljude uute ja ägedate kamraadidega, aga paraku kohtas ta ka neid lapsi, kes juba väga kaua haiglaravil on viibinud. Jänku Jänku südamest soovib, et need lapsed juba ruttu terveks saaks ja koju naaseks.
Osad lapsed rääkisid, et neid ootavad suures elevuses kodus nende lemmikud koerad ja kassid, kes neid väga igatsevad! Oh seda taasnägemisrõõmu, kui lõpuks kohtutakse.
Jänku Jänku korraldas lastele porgandipüüdmise võistluse ja ka jäneste bowlingu. Kõik, kes osa võtsid, olid nendes alades suurepärased. Üks poiss oli kohe nii hea, et jänku soovitas tal discolfi mängima hakata. Pole ta varem veel nii osavat porgandipüüdjat näinud, kõik rõngad lendasid esimese korraga porgandite peale.
Väike Nõid
Siis aga lendas lastehaiglasse luuaga hoopiski Väike Nõid. Luua pidi ta õue parkima jätma, sest sõiduvahendiga seekord tal haiglasse siseneda ei lubatud.
Suures elevuses teavitas ta kõiki haiglas olijaid tulevasest volbriööst ja uuris, kas lastel on kostüümid juba olemas. Paljud väikesed patsiendid pidid aga volbriöö veetma haiglas, mille peale nõid soovitas neil voodilina pähe panna ja haiglatöötajad selles veidi hirmutada. Ta andis ka soovitusi, mis kostüümides volbrit tähistada, kas siis sellel või järgmisel aastal.
Ta mängis põnevat äraarvamise pildimängu lastega, kus olid peidus põnevad tegelased, kelleks ennast maskeerida saaks.
Aeg mõõdus haiglas viibides väga kiiresti. Kui nõid erineva osakonna laste juurest lahkus, soovis ta kõikidele tugevat tervist ja kiiret paranemist.
Lotte
Leiutajateküla koeratüdruk Lotte tegi külaskäigu lastehaiglasse, et tuua rõõmu ja mängulusti haiglas olevatele lastele. Lotte tõi endaga kaasa hulga lõbusaid tegevusi ja sooje sõnu.
Koos lastega mängiti palatites mitmeid toredaid mänge, mõnega sai ajusid ragistada Uno ja Aliase kaardimängudes, teistega uuriti luubiga lähemalt, milline põnev maailm meid tegelikult ümbritseb.
Lotte jagas oma armastust muusika vastu ja kutsus lapsi ühiselt rütmimängu mängima, väikeste trummipulkadega löödi rütmi ja sai ka tantsida. Eriti põnev oli lennukite leiutamine. Tore oli näha, kui loovad on lapsed – iga lennuk sündis just selle väikese leiutaja enda mõtetest. Muidugi lasti lennukid mitmel korral ka lendu ning vaadati, kelle oma kõige kaugemale lendab.
Lastega mängiti ka “Lotte ütleb” ja “Märka, mis on sinu ümber”. Lotte kirjeldas midagi, mida nägi, ja lapsed pidid ära arvama, mis see on. Siis vahetati rollid – lapsed kirjeldasid ja Lotte arvas.
Kohtumine haigla sõpradega puudutas Lotte südant ning ta jagas lastega mõtteid sõprusest. “Minu parimad sõbrad Bruno ja Albert on alati minu kõrval, kui mul on mõni mure,” ütles Lotte.
Lotte teadis rääkida doktor Ave õpetussõnu, kuidas puhkus, puhas vesi ja naer aitavad kiiremini terveks saada. “Kui me naerame,” rääkis Lotte, “ärkavad kehas üles väikesed superkangelased, kes aitavad haigused peletada!”.
