Artem on armas, sportlik ja helge hingega noormees, kes peab praegu pidama elu kõige raskemat lahingut – ta võitleb raske onkoloogilise haigusega. See võitlus on olnud jonnakas ja kurnav: juba aprillist saati on Artem olnud Tartu Ülikooli Kliinikumi hoolitseva personali ravi ja järelevalve all. Vahel tundub, et haigus ei taha taanduda ja keha ei tee koostööd… aga usk, hingejõud ja toe ring on nii suured, et allaandmine ei tule kõne alla.
Artemi kõrval seisab tema pere: ema, kes veedab suure osa ajast poja palatis ja isa, kes on Artemi juures siis, kui ema hoolitseb Artemi õe ja venna eest. Nad on nagu üks meeskond, kes hoiab kokku, isegi kui päevad on pikad ja ööd rasked. Artem on tõeline jalkapoiss. Kui ta kevadel ootamatult haiglasse sattus ja sai teada, et peab jääma pikemaks ajaks, küsis ta esimese asjana: “Millal ma jälle trenni saan?” Pikk haiglas viibimine, valulikud protseduurid ja halb enesetunne võivad kõigutada ka kõige vaprama inimese usku – elurõõm ja lootus muutuvad vaiksemaks.
Ühel hetkel, vapper, aga väsinud, küsis Artem: “Ma ei tea… kas ma üldse enam kunagi trenni saan?” Muidugi saad, olid FCI Levadia meeskonna liikmed kindlad. Kui hinges on jalgpallikirg, siis see on omaette superjõud. Ja Unistuste Päevadega on nii: kui laps ei saa tervise tõttu haiglast välja tulla, siis tuleb Minu Unistuste Päev haiglasse. Levadia kapten ja meeskonnaliikmed tegid Artemile jõustava videotervituse, panid kokku kaks ägedat särki ja korraliku jalgpalli, mis ootab esimest võimalust, kui Artem saab sellele täie jõuga pihta lüüa. Kuid meil oli teada üks väike saladus: lisaks spordile on Artem ka tehnilise vaistuga noormees. Talle meeldib mitte ainult mängida, vaid ka ise mänge luua ja selleks on vaja võimekat arvutit.
Kuna Artemi peres tähistatakse Püha Nikolai päeva, ajastasime unistuste päeva just 6. detsembrile, et üllatus oleks veel erilisem. Nii jõudis 6.12 Artemini Eesti parima jalgpalliklubi videotervitus koos meenetega… ja veidi hiljem sammus palatisse Püha Nikolai ise, kes tõi kaasa Artemi suure unistuse – võimsa arvutiploki. See hetk oli eriline. Artemi silmadesse tuli tagasi sära, mis oli vahepeal justkui peitu pugenud. Näol käis üle ehtne rõõm ja elevus – selline, mis täidab palati valgusega, paneb korraks unustama väsimuse ja annab hingele hingamisruumi. See oli hetk, kus “ravi” kõrval oli taas olemas ka “elu”.
Artem on uskumatu võitleja ja tema pere on nagu vankumatud tinasõdurid – hoiavad, toetavad ja seisavad tema kõrval päevast päeva. Hoiame kogu hingest neile pöialt, et Artemi tervis hakkaks kiiresti paranema, et head emotsioonid annaksid talle jõudu juurde ning et uuel aastal saaks ta taas teha kõiki oma lemmiktegevusi: joosta väljakule, naerda südamest ja tunda, et kõige parem on alles ees.
