Henri ekstreemsed katsumused
Esimene kohtumine Henriga leidis aset juba detsembrikuu alguses ning kohe oli selge, et selle noormehe unistuste täitmiseks on meil vaja kannatlikult oodata, kuni lumi ja jää on sulanud. Siis tuleb aeg, kui saab teha neid asju, mis pakuvad „sangast kinnihoidmist” ja adrenaliini!
Henri unistuste päeva hommik oli küll vihmane, aga mõjus värskena ja oli ootusi täis. Ema oli päeva toimumist poisi eest saladuses hoidnud ning päevakangelane sai alles vabatahtlikke oma kodumaja ees nähes aru, et täna on see päev!
Põnevad ametid
Esimene peatus tehti Eesti Lennuakadeemias, kus Henri sai proovida nii lennuki kui ka kopteri simulatsioonikeskuses piloodi ametit. Poiss kuulas oma juhendajat tähelepanelikult ja väga keskendunult ning praktiseeris kannatlikult ja süvenenult. Tulevasele piloodile elas kaasa terve pere, kellega koos ta simulaatorites justkui kõrgustesse lendas. Henri ja ta isa arvasid mõlemad peale maandumist, et piloot võiks poiss tulevikus olla küll, unistada tulebki suurelt.
Edasi kulges teekond veidi teises dimensioonis ‒ nimelt mööda vett. Päevakangelane sai käe valgeks väikelaevajuhina. Vaevalt oli sinine laev sadamast välja sõitnud, kui rooli astus kogenud kapteni kõrvale Henri. Taas kindlalt ja väga keskendunult oma tööd tehes nagu lennukiski. Ikka oli noore seikleja seljataga tema fantastiline pere. Noorele kaptenile lisas enesekindlust päris kaptenilt saadud müts, mis sobis poisile justkui valatult.
Virtuaalsed rännakud
Peale väikest söögipausi oli Henril võimalus seigelda virtuaalmaailmas. Noormees külastas Delta õppehoones Tartu Ülikooli arvutigraafika ja virtuaalreaalsuse laborit. Prillid pähe ja jälle hoopis teine dimensioon! Perekond sai Henri virtuaalsetele rännakutele kaasa elada pealtvaatajana. Kohati tundus see väga naljakas, sest poisi mõtted olid teises maailmas, keha aga selles ruumis, kus me kõik. Võluprillid peast võtnud, lausus päevakangelane: ,,Äge kogemus, aitäh selle eest.”
Seiklusi täis matk ATVdega
Vihm oli märkamatult üle jäänud ja ees ootas veel üks äge, võib öelda, et isegi natuke hullumeelne temp – matk ATVdega. Selle unistuse täitmiseks võtsime üheskoos ette pooletunnise autosõidu Valgjärvele.
Pere riietus kiiresti ühtemoodi kileülikondadesse ja juba istutigi ilusate punaste masinate seljas. Matkajuht andis igale matkajale eraldi väikesed õpetussõnad ja unistuste retk võis alata. Kuna peaaegu terve päeva sadas vihma, siis võis arvata, et ees ootab mudamatk. Mõte sellisest kulgemisest tegi perele nalja ja lõbusalt metsa poole sõidetigi.
Tunni aja pärast naasesid matkalt neli veelgi lõbusamat matkaselli ‒ suud naerul ja riided natukene porised. „Nii-nii tore oli,“ kinnitas kogu pere ühest suust. Henri, kelle suurimaks unistuseks oligi ATVga sõit, lausus tagasihoidlikul, kuid õnnelikul moel: ,,See oli tänase päeva kõige suurem unistus, aitäh teile südamest“. ATV-matka lõpus saime aga kõik ühe suure üllatuse osaliseks, kui avastasime, et kohalikud inimesed olid kohale sõidutanud tänavatoidubussi ja soovisid meile pakkuda matka lõpetuseks kosutavaid jäätisekokteile.
Meie päevakangelasele meeldib unistamise kõrval ka ehtsaid tundeid kogeda ja uusi asju proovida. Selleks on temal ja kogu perel võimalus ka pärast unistuste päeva. Suvel ootab Henrit ees langevarjuhüpe, mis on ammu juba olnud tema südamesooviks. Ühel ilusal suvisel nädalavahetusel võib kogu pere minna kanuumatkale ja nautida imelist Taevaskoja loodust. Või siis lihtsalt puhata, maitsta head sööki, nautida sauna ja mis kõige tähtsam, oma perega koosolemist. Vot see ongi õige unistuste puhkus.
Minu Unistuste Päev saadab aga siirad tänusõnad Henri raviarstile Dr Tiina Linnule tänu kellele oli meil üldse võimalik Henriga tuttavaks saada ja nii mitmele tema unistusele tiivad kinkida. Aitäh armas Tiina, et märkad ja hoolid!
