„Ta tõusis täna esimest korda voodist üles,“ teatas ema suurest rõõmust, nähes oma last indiaanitüdrukuga mängimas. Haiglasse tuli külla indiaanitüdruk Säde, kellel oli kaasas vibu ja põnevat meisterdamist. Esmalt läks Säde külla väikesele poisile, kes mängis suure rõõmuga ka viimasel korral külas käinud tegelasega ‒ legotüdrukuga. Poisile jäi kustumatu mulje legodest ja ühiselt ehitatud rongist.
Indiaanitüdruk ulatas poisile üllatuse ‒ päris tema oma rongi, mille saab legodest kokku panna. Kohe asus väike poiss uurima ka indiaanitüdrukuga kaasas olnud kotti ja selle sisu. Suurt elevust tekitas vibu, millega laskmine ei tahtnud kuidagi välja tulla, aga fantaasial lennata lastes leidis leidlik väikemees palju teisi põnevaid mänge, mida vibu ja noolega teha.
Laste vanused on väga erinevad, kuid igaüks leidis endale midagi huvitavat indiaanitüdruku kotist. Kõige enam tekitas ikka ja jälle elevust vibu, mille nooled häälekalt üksteise järel palatiukse vastu lendasid. Kohe ei tulnudki välja vibuga laskmine ja nool lendas kordi enda jalgade ette, kuid lapsed on osavad ja keegi ei andnud alla.
Lisaks oli võimalus teha sulgedest peavõru, mille sai oma soovi järgi ära kaunistada. Lihtsad töövõtted olid võimetekohased igas vanuses lapsele ja nii valmisidki mitmel lapsel vahva peakate. Veel oli Sädel kaasas hulganisti pilte, mille lapsed said ära värvida ja endaga kaasa võtta. „Kas ma tohin õele ka võtta?“ küsib üks laps vaikselt. „Muidugi!“ ütleb vastuseks indiaanitüdruk. Nii palju elevust ja mängurõõmu ühes päevas!
Mõtteid täis pea ja süda täis hoolivust! Sellise tundega jäi Säde meenutama kohtumist lastega ja nende vanematega. Ta on tänulik, et tema jaoks leitakse aega, aga mis veelgi olulisem ‒ teda oodatakse rohkem kui ta arvata oskab.
