Tavaliselt on Lotte käinud haiglas külas hommikul, aga seekord hoopis jõudis laste juurde õhtul. Kõik oli kuidagi teistmoodi. Lapsed, kes hommikul tulnud, olid end juba sisse seadnud ja paljud teadmata asjad, selgeks saanud. Juba oskavad nad voodeid nupust vajutades liigutada ja leiavad endale huvitavat tegevust, et aega sisustada.
Lotte isa Oskar sai valmis põneva leiutisega, mida koeratüdruk väga soovis lastele haiglakülastusel näidata – palli püüdmise masin. Trikk oli aga selles, et pallid pidid lapsed ise masinasse viskama. Proovile tuli panna täpsusviskeoskus, sest masin oli vahepeal ikka päris jonnakas.
Jonnakas, rõõmus, kurb, hirmul, väsinud, elevil, naerusuine ja rohkemgi veel, sest just nii palju tundeid võib olla ka lastel, keda Lotte ühel või teisel päeval haiglakülastusel kohtab. Lotte sai onkoloogia osakonnas tuttavaks väga toreda tüdrukuga, kes soovis üle kõige endale Lotte triibulisi sokke. Selgus, et tal kunagi olid sellised, aga andis ühe õele, nii ta ühe soki omanikuks saigi. Muidugi on alati soov, et kohtumine uute sõpradega toimub väljaspool haiglat, aga tehtud sai kokkulepe, et järgmisel korral võtab Lotte triibulised sokid kingituseks kaasa. Palat täitus suure elevuse ja rõõmuga, mis paneb südame helisema. Lotte andis lastele ka vahvat meisterdamist – tuulekella, mis õrnalt heliseb ja “head paranemist!” salamisi soovib.
“Milline nakatav naeratus!” teatab Lotte. Selgub, et tüdruku lemmiktunnid on matemaatika ja inimeseõpetus. Nimelt olevat hiljuti inimeseõpetuse tunnis räägitud tunnetest ja sellest, kuidas positiivne mõtlemine on suureks abiks igas olukorras. Nii püüab ka tema mõelda häid mõtteid. Lotte on rõõmus, et sai koos veeta aega uue sõbraga ja soovida talle kiiret paranemist. “Oota!”, hüüab tüdruk Lottele ja peatab ta uksel, “Võta see kaasa!” ulatades ühe müslibatooni koeratüdrukule. Lotte pelgab vastu võtta, et ehk läheb temal endal tarvis, aga tüdruk väga soovib, et Lotte müslibatooni kaasa võtab, sest temal on neid küll ja veel. „Nii, nii armas, aitäh sulle hea sõber,“ lausus Lotte selle peale.
Rõõmulilled doktor Avelt
Lottel oli kaasas rohtu – rõõmulilled doktor Avelt! See on üks põnev ravim, mida süüa ei tohi, aga aitab kiiremini terveks saada, teeb julgemaks ja tugevamaks. Lapsed võtsid selle suurima hea meelega vastu, iga ühele isevärvi. Rõõmulille rohtu said ka lapsevanemad, sest ka nemad peavad olema väga vaprad. Kaks poissi, kes palatit jagasid, olid ühte voodisse pugenud ja tundus, et pooleli on miski huvitav mäng. Lotte sai poistega tuttavaks ja koos uuritakse, mis loomad elavad loomaaias ning ka nemad said Lottelt rõõmulille rohtu, sosinal valivad ka emmele-issile värvilise lille. Nii vahvad tegelased!
Pisike poiss, kes on vähem kui kolme aastane, pikutas aga voodi peal ja emme proovis talle süüa anda. Küsimuse peale, kuidas teil läheb, võivad aga mõnikord sootuks tulla kurbusepisarad. Nii juhtus ühe emmega, kes suurest südamevalust ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Lotte oli seal, kohal ja kiirustamata jutustas nii emme kui ka poisiga. Kõnelesime küll erinevaid keeli, aga ometi saame üksteisest aru. Kiirustamata, Lotte lihtsalt mängis ja jutustas, mängis ja jutustas. Kõik traktorid ja supermehed said selgeks, lisaks loomad ja putukad. Seda kohtumise tähtsust väikese poisi ja emaga ei oska sõnadesse panna, aga Lottel on siiralt hea meel, sest poisi naerukilkeid kuuldes, tuli ka ema näole naeratus. Väljas oli juba pime ja aeg Lottel tagasi minna oma koju, aga ta tuleb taas ja kui mitte Lotte, siis kindlasti keegi teine põnev muinasjututegelane.
Saage terveks, lapsed ja olge vaprad, emmed-issid!
