Päikeseline südamelaps Lenna
Meie päevakangelane Lenna on sündinud Berliini Charite kliinikus. Kõigest viiepäevasena tehti talle Berliini südamekliinikus (German Heart Center Berlin) südameoperatsioon. Nimelt on Lennal kaasasündinud südamerike.
Lenna ema Kadi selgitab: „Meie suureks õnneks saime lapse diagnoosi juba raseduse jooksul loote anatoomiat tehes ning meil vedas sellega väga, et günekoloog oskas meid kohe edasi saata dr. Marek Šoisi juurde, kes soovitas kohe hakata organiseerima sünnitust ja südameoperatsiooni nimega switch- operatsioon.“
Berliini südamekliinik oli sel ajal lähim ja parim koht selle operatsiooni tegemiseks. Sünnituseks ettevalmistamine tähendas perele tohutut organiseerimist, asjaajamist ja bürokraatiat, kuid see kõik oli seda pingutust väärt. Kuigi Lenna elab täna täiesti tavalist koolitüdruku elu, jääb südamearsti juures kontrollis käimine osakeseks tema elust. Paraku tuli operatsiooni tüsistusena kaasa ka armisong, mille osas peab Lenna olema eriti ettevaatlik just erinevate gümnastiliste (eriti rippuvate) harjutuste tegemisel.
„Lenna ja kogu see kogemus on õpetanud meile tänulikkust, elu väärtustamist ja andnud teadmise, et alati peale raskusi ja muret läheb helgemaks, armastus päästab maailma. “Südamelapsed” on erakordselt päikeselised, maailma oma heatahtlikkuse ja armastusega valgustavad imelised olendid. Tahame siinkohal veelkord tänada absoluutselt kõiki arste ja teisi inimesi, kes Lennat ja meid on aidanud,“ on Kadi liigutatud.
Minu Unistuste Päeva meeskond soovib tänada ka Lenna raviarsti dr Tiiu Jalast Tallinna Lastehaigla kardioloogiateenistusest, kelle jaoks jagub Lenna emal vaid kiidusõnu ning tänu kellele jõudis tüdruk ka personaalsesse unistuste päeva programmi.
Aga nüüd unistuste päeva juurde!
Millest kõik alguse sai
Kohtusime Lenna ja tema perega eelmise aasta novembris. Lenna unistused olid meile väljakutseks. Nimelt on Lenna suur arheoloogiahuviline – ta oskab märgata ja leida maapinnast ja maapinnalt asju, ja ta tahab teada, miks ja kuidas need sinna on sattunud. Lisaks õpib ta viiulit, joonistab ja kirjutab raamatuid.
Estonia teater ja ballett “Luikede järv”
Lenna unistuste päeva esimene osa toimus Estonia teatris. Meid ootas ekskursioon ooperiteatris ning suurepärane balletiklassika „Luikede järv“. Kohtusime teatri ees. Meie giidiks oli rahvusooperi turundusjuht Rein Mikk, kes rääkis põnevaks nii ajaloo kui tänapäeva. Nägime teatri grimmiruume ja garderoobe, salakäike ja katakombe, kuulsime väga põnevaid lugusid ning saime kinnitust, et kuigi tegemist on väga vana hoonega, siis teatris ei kummita. Meil oli suurepärane võimalus kohtuda selle õhtu „Luikede järve“ solisti Ketlin Ojaga. Baleriinid on tõesti väga kaunid! Nii laval kui lava taga. Põnev ja uus teadmine oli seegi, et naised on baleriinid, aga mehed meestantsijad.
Nagu Lenna ema hiljem ütles, siis „Luikede järv“ on klassika, mida peab kogema.
Tartu Ülikooli arheoloogiliste leidude keskel
Lenna unistused viisid meid edasi Tartusse, ülikooli arheoloogia osakonda. Oli see vast üks kuum päev sõna otseses mõttes! Arheoloogia kabineti kaasprofessor Riina Rammo rääkis arheoloogide igapäevatööst ja näitas väga põnevaid leide. Tema spetsialiteet on tekstiilid, saime neid tekstiile näha ning peaaegu käega katsuda. Aga põnevad olid ka teised arheoloogilised leiud – ambsõled, odaotsad, kalmistumaterjalid, savinõud, kivid jmt!
Meie kohtumise võttis seejärel üle zooarheoloogia kaasprofessor Eve Rannamäe, kes tutvustas enda tööd ja selgitas, kuidas prepareeritakse erinevaid loomade skelette. Neid skelette oli Eve tööruumis nii riiulitel, kui ka päris elusuuruses. Alustuseks tehtigi äraarvamismäng, kus Lenna ja õde Lemme tundsid ära päris mitmed luukered. Lenna sai ise puhastada ja pesta kõik hetkel pesemist vajanud luud. See töö nõuab pühendumist ning ka õde andis oma panuse. Tüdrukud lubasid kindlasti tagasi minna – neile see töö meeldis.
Ja nagu ütles Eve, ootab ka tema Lennat tagasi.
Värskendav lõunapaus ja väike puhkus hotellis
Oli aeg lõunapausiks ja Lennal tuli aaretejahi kaardi järgi leida meie söögikoht, milleks valisime Tartule sobivalt Vilde ja Vine. Tüdrukud olid osavad ja peagi olime kohal. Toitu oodates jõudsid tüdrukud korraks ümbrustki avastamas käia ja tagasi tulles oli Lenna leidnud juba kõrvalasuvast pargist arheoloogile sobivaid “aardeid”.
Kõhud täis, ootas meid ees tänane peatuspaik hotell Lydia. See oli super! Elevust oli palju, sest viimane hotellikülastus oli perel jäänud aastate taha. Lenna teatas hotelli fuajees uhkusega, et tema nimel on siin tuba. Tuba oli ilusa vaatega ja kaunistatud tervituseks õhupallidega. Tüdrukud arvasid, et oleks õige teha üks “siesta”.
Kuuma päeva kosutus – V Spaas
Unistused aga jätkasid täitumist V Spaas, kus ootas peret vee- ja saunamaailm. Kuna väljas oli Sahara kõrbe taoline kuumus, siis üks mõnus kosutav jahutus basseinis oli sellesse päeva nagu rusikas silmaauku. Tüdrukute isale küll spaa ei meeldi, aga nende suureks üllatuseks ja rõõmuks leidsid nad sellel päeval issi endaga koos basseinis sulistamas.
Õhtusöök restoranis
Et pere saaks nautida täielikult oma nädalavahetust, otsustasime neile organiseerida laupäeva-õhtuse mõnusa õhtusöögi otse hotelli restoranis Hõlm. Selle imeline interjöör ja sõbralik teenindus ei vaja kiitmist, sest kõik, kes seal on käinud, teavad, millest me räägime. Tüdrukud kinnitasid, et seal oli parim teenindus, mida nad eales kogenud, rääkimata söögist. Pärast kosutavat õhtusööki mindi puhkama ja uueks päevaks energiat koguma.
Tegus teaduspühapäev
Päev algas rikkaliku hommikusöögiga ja südamliku hüvastijätuga – kõik hotellis meeldis perele väga! Pühapäevaks olime planeerinud perele AHHAA keskuse külastuse, kuna seal on ülivinged töötoad ja tegevused. Kui Lenna selle vihjekaardi perele ette luges, tuli sealt kui ühest suust, et sinna on nad alati minna mõelnud, aga lihtsalt ei ole jõudnud. Avastuskeskuses käidi kõik atraktsioonid läbi ja osaleti valgusteemalises teadusteatris. Vahepeal kosutati end maitsvate jäätisekokteilidega ja muidugi tehti sisseoste teaduspoes.
Selleks, et pere saaks tulevikus veel ühe mõnusa puhkuse Tartus veeta, kinkisime neile ERMi ja Tagurpidi Maja külastuse.
Selleks korraks said unistused täidetud ja mõnus perepuhkus läbi. Kindlasti ootab Tartu Lennat ja peret tagasi.
PERE TAGASISIDE
Lenna ema Kadi:
Emana nägin, kui tähtis see päev lapsele oli, ta oli nii õnnelik. Me pole kunagi nii uhkes hotellis perega koos ööbinud. Samuti ei reisi me tihti. See oli tõeline kvaliteetaeg, kus ei sõidetud jälle Muhku, kodutallu tööle. Kuigi õekesega pidid nad kahekesi V spasse veemõnusid nautima minema läks issi ikkagi lõpuks ise basseini tütardega hullama. Oleksite te näinud neid ōnnelikke nägusid, kui järsku issi nende juurde vette sulpsas. Ja kolmekesi nautisid nad veemõnusid oma tubli poolteist tundi. Ema vaatas oma peret ja oli õndsas tänulikkuse olekus.
Lenna isa Kristjan:
Ilusaid sõnu ei ole tarvidust reastama hakata. Sestap, viljeledes realismi, reastan alljärgnevalt mõned praktilised tähelepanekud.
Asjaolu, et hr Rein Mikk suutis mulle peaaegu (aga siiski!) nö maha müüa “Estonia” juurdeehituse kontseptsiooni viitab üheselt, et teatri turundust juhib õige inimene.
Vastab tõele, et baleriinid on väga kaunid ka lava taga. Initsieerimatutele peaks nende etenduseväline vaatlemine siiski keelatud olema. Meessoost baleriinid on tegelikult meestantsijad. Vaatamata kelmikatele robinhuudlikele sukkpükstele ei ole nad samas mitte niivõrd kerglased, kuivõrd kerged, viibides valdavalt levitatiivses olekus.
Esialgne oletus, et “Estoniaski” kummitab, ei leidnud kinnitust. Ümberlükkamatuteks osutusid samas aga lavatagustest krüptidest ja katakombidest kogutud tõendid väga tugeva vaimse kohalolu kohta. Vaieldamatu spirituaalne dominants.
Selleks, et head lapsed kasvaksid vitsata, tuleb neid mõnikord teatrisse viia.
Visiit Tartusse oli täis mitte ainult akadeemilisele linnale kohaseid häid mõtteid, vaid ka neid toetavaid suurepäraseid tegusid.
Ülikooli arheoloogia osakonna kaasprofessorid Eve Rannamäe ja Riina Rammo andsid väga elegantselt tõestuse tõsiasjale, et kui inimene oma valitud erialal tõepoolest sisemise põlemisega tegutseb, võib tema seletuste kaudu isegi kõrvalseisjate jaoks esimese järjekorra teemaks tõusta koera kämblaluu või Nurmekunna niit. Lennal lubati luid pesta, issile näidati äsja Põltsamaalt leitud Liivimaa ainsa kuninga – Magnuse mõõka (mis muu see olla sai!) ja emme suutis fondisügavustest ridamisi üles leida sinna muuseumide eest hoolikalt varjule pandud Muhu muinasaardeid.
Pärast kohtumist prouade professoritega tormas Lenna koos õega koheselt Toomemäele ja üheskoos äsja õpitud tehnikaid rakendades suudeti veerandtunniga leida mitu sepanaela, keraamiliste telliste- ja olmekeraamika fragmente, samuti kauaotsitud, kuid seni püüdmatuks jäänud legendaarse Tartu Vikati jäänused. Kuidas täpselt lastes vajalikku sädet süüdata, võivad huvihariduse spetsialistid uurida Eve ja Riina käest.
Hotell Lydia tuntus käib tema ees, ülekiitmist majutusasutuse „klaas ja betoon“ ehk ei vajakski. Siiski, eraldi tunnustust väärib personal – neist kõigist kumas vastu mitte ainult õpitud etikett, vaid sisemine takt ja intelligentsus. Restoranis Hõlm pakkus peakokk Sven Pärna tiim Eestis harvakogetava gurmee-elamuse. Ei mingit „nurkade viilimist“! Meile antud avarast toast avanes vaade rohelusse ning Lenna issi ja emme said õhtuhämaruse saabudes läbi seinasuuruse aknaklaasi reaalajas Pirogovi pargis toimuvat vaadeldes end korralikult nostalgialainele viia.
Ja lõpuks, mitte joonealusena, vaid -pealsena, soovin veelkord südamest tänada Sind ja kogu HMUP tiimi! Ingleid, haldjaid ja muidki olendeid. Ka siis, kui tänaja tänu on kohmakavõitu või konarlik, saatku teid teadmine sellest, et teete ainuõiget asja, teie missioon on vaidlustamatu.