Ukse vahelt pistis nina sisse musta ninaotsaga hiiretüdruk, kes tegi “piiks-piiks”. Minni Hiir oli külas Tallinna Lastehaigla lastel.
Esimesed kohtumised toimusid juba garderoobi ukse juures. “Emme vaata, tal on nii suur seelik, mulle meeldib see,” teatas väike tüdruk oma emmele. Minni lehvitas ning soovis ilusat päeva.
Palatis kohtus hiiretüdruk 14-aastase tüdrukuga, kelle suur soov on esimese asjana, kui ta saab terveks, minna koju. Sarnaselt Minniga, meeldib ka temale üle kõige tantsida. Koos aeti juttu ja meisterdati roosa ja valgete täppidega ning lipsuga peavõru.
Järgmises palatis kohtus Minni tüdrukuga, kes on jalale haiget saanud. Akrobaatika trikkide tagajärjel haiglasse sattunud tüdruk ootas innukalt paranemist. Minniga vestlus möödus elavalt ja ka temale meisterdasime koos uhke juukselipsu, seekord punase.
Palju oli ka neid, kes soovisid olla omaette ja seda saabunud külaline ka kindlasti arvesse võttis. Rõõmsa naeratuse ja julgustava lehvitusega tervitas Minni üksteise järel lapsi. Kohtumine ühe väikese poisiga oli aga tõeliselt meeldejääv.
Minni uuris, et mida teha kui on hirm. Hiired ju nõnda pisikesed ja kõik muu tundub ümber mõnikord tõeliselt suur. Jätkus armas dialoog:
Poiss teatas muretult: “Astu neile vastu, oma hirmudele!”
Minni: “Aga, kui ma olen nii pisike ja hirmud on nii suured?”
Poiss vastu: “Siis võta sõbrad appi, pereliikmed, vanemad, sõbrad või ela oma hirmudega koos natukene aega.”
Minni: “Aitäh sulle, armas sõber!”
Külastuse lõpuks soovis Minni, et ka teised astuks hirmudele vastu ja saaks terveks!
