Kaks vahvat sportlikku päeva
Minni Loreen on 14-aastane Downi sündroomiga tüdruk, kelle esitas personaalsesse unistuste päeva programmi meie hea koostööpartner Downi Sündroomi Ühing. 1a ja 8 kuu vanuselt avastati Minnil äge leukeemia, millega vapper laps võitles järgnevad 2,5 aastat. Päris terveks ei ole tüdrukut veel tänaseni tunnistatud ning regulaarsed visiidid arsti juurde kuuluvad jätkuvalt pere rutiini.
Ema Heili kirjeldab Minnit kui väga rõõmsameelset ja lõbusat last, kes külvaks kõik talle armsad inimesed üle kallistustega. Tüdruku suureks kireks on hobused ning juba kümnendat aastat käib ta iluvõimlemise trennis Spordiklubis „Kati“. Tegelikult on Minnil ka üks väga suur unistus – õppida selgeks jalgrattasõit. „See on meil igasuvine väljakutse ja ettevõtmine, sest Minnil on raskusi tasakaalu hoidmisega“ räägib ema Heili.
Kui fondi vabatahtlikud Minni Loreeniga lähemalt tutvust tegid, selgus, et lisaks jalgrattasõidule, hobustele ja tantsimisele unistab tüdruk spaas ujumisest ning vahva oleks pannkookide tegemine selgeks saada. Andsime fondi vabatahtlikega endast parima, et Minnile koolivaheajal Tallinnas võimalikult palju rõõmu luua.
Ma olen tsirkusenaine!
Päev algas Veskimetsa ratsakeskuses. Pere jõudis esimesena kohale: ema Heili, kaksikud Minni ja Triinu, isa Kaido ja vanem õde Kristi. Peagi liitus ka perefotograaf Elika Hunt. Vastu võttis meid ratsutamisterapeut Ene Kont, kes tutvustas keskuses elavaid hobuseid. Minnil avanes võimalus Ene juhendamisel ühe halli ratsu seljas sõita ning proovida ka erinevaid koordinatsiooniharjutusi: ratsutada üks käsi lahti, kaks kätt lahti, samal ajal lauldes ja isegi mõne ringi joostes. Minni ise ütles enda kohta: “Ma olen tsirkusenaine!” Tüdruku sõnul meeldis talle eriti see, et sai päris ise hobust juhtida ja teda harjaga puhastada.
Pannukaid tegemas
Pärast tegusat ratsatundi võttis meid vastu Pärnu mnt Pannkoogimaja. Minni ütles novembris fondi vabatahtliku Liisi külastuse ajal kodus emale: “On ju, sa õpetad mulle, kuidas pannkooke teha, kui ma suureks saan?” Sellest tekkiski mõte, et Minni võiks päris proffide käe all pannukaid meisterdada.
Nii oligi – kõik valisid kohvikus meelepärased koogid välja ja neid hakati meile aegamööda lauda tooma. Ainult üks oli veel puudu – maasikamoosiga pannkook Minnile. Minni kutsuti siis selle pannkoogi tegemiseks kööki appi. Oi, kui õhinal nad koos peremees Madisega seda kooki suure pannkoogipliidi peal meisterdasid! Kõrvalt vaadates oli näha, kuidas tüdruk seda nautis. “Tõeline meistriteos!” ütles Minni selle kohta. Eriti vaimustatud oli ta aga koogile tehtud tuhksuhkrust „PANNKOOGIMAJA” kirjast.
Sõime kõhud imelistest kookidest täis, jutustasime niisama ja Elika tegi perest meeleolukaid pilte. Meelde jäi Pannkoogimaja lapsesõbralik ja toetav suhtumine: “See imearmas inimlik kontakt ja tegevuse toetamine. Aitäh selle eest!”
Sukeldumismäng ja mõnus õhtusöök
Minni sai Apollo raamatupoe poolt kingituseks kaks mängu – doomino ja memoriini. Tüdruk oli siiralt tänulik – nüüd on midagi uut õhtul hotellis ja pärast kodus mängida. Pere liikuski edasi Tallink Spa & Conference hotelli, kuhu tuppa jõudes tervituseks vaagnatäis puuvilju toodi. See oli ootamatu ja imearmas. Edasi ootas Minnit tema meelistegevus – spaas ujumine. Ja sinna oli vaja KOHE minna!
Veeprotseduurid olid mõnusaks puhkuseks ja lõõgastuseks kõigile. Minnile jäid kõige eredamalt meelde aurusaun ja sukeldumised isaga. Sukeldumismäng nägi välja selline – isa ja Minni seisid kordamööda basseinis harkis jalgadega ja teine pidi jalgade vahelt läbi sukelduma. Mängu jäid meenutama kipitavad silmad, aga asi oli seda väärt.
Peale spaad oli veidi aega logeleda ja oligi käes õhtusöögi aeg. Lauas istudes meenutati toredat päeva ning lihtsalt lobiseti. Restorani toidud olid väga maitsvad, kogu pere nautis neid.
Tantsutüdruk Minni Loreen
Kui esimene unistuste päev oli sombune, siis teisel päeval oli taevas pilvitu ja Tallinna kohal siras kevadine päike. Selle soojendavate kiirte paistel jõudis pere Rotermanni kvartalisse. Seal võttis meid vastu Tantsugeeni tantsu- ja fitnessiklubi treener Marlen, kellega koos sai hip-hop tantsu teha. Treener kiitis Minnit mitu korda, et tüdruk oskab nii hästi tantsida ja polegi midagi õpetada. Üks harjutus siiski oli, mida saab kodus edasi õppida – moonwalk! Seda läksid ka isa Kaido ja vabatahtlik Liis proovima. Tantsugeen oli tõesti vahva tantsukodu ning sealt lahkuti naerusuude ja tänutundega.
Vaata videost:
Oli plaanis veel natuke Tallinna imetleda ja siis tagasi Kesk-Eesti poole vurada. Pere mainis, et koju jõudes oldi küll pisut väsinud, kuid õnnelikud ülivahvalt veedetud kahe päeva üle.
