Tanel Padar kinkis haiglaravil olevatele lastele elamusterohke päeva!
Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia osakonnas oli üpris vaikne ja tavapärane hommik. Kui aga mõne lapse palatiukse pealt piilumast tabasid, siis läks tema nägu elevust ja sära täis – midagi oli siiski toimumas ning tegemist polnudki nii tavalise päevaga!
Vabatahtlikud tõid Mesikäpa mängutuppa äsja põllult korjatud maasikaid ja muidugi ei puudunud ka suur kimp õhupalle. Kus nüüd läks alles lahti sagimine! Lapsed ruttasid kibekiirelt mängutuppa ja nii mõnigi ei suutnud erutust tagasi hoida. Esmalt mängisime õhupallidega ja meisterdasime kaarte. Joonistamist, kleepimist ja värvimist jagus tükiks ajaks. Seejärel kuulsime osakonnast tuttavat häält. Algul ei jõudnud meile kohalegi, kelle hääl see ometi on, kuid sellegipoolest tundus see nii tuttav! Kui arstid ja õed ka mängutuppa kogunesid, teadsime kõik, et midagi ägedat on kohe-kohe toimumas. Ja oligi – mängutuppa astus ei keegi muu kui Tanel Padar ja tema bändiliikmed Tarvi Kull, Kaspar Kalluste ning Siim Usin isiklikult!
Pisike Hanna-Liisa ulatas Tanelile värisevate kätega äsja meisterdatud kaardikese ja kui Tanel selle kallistusega vastu võttis, oli Hanna-Liisa näost lapiline ja korrutas ainult: “Ma ei suuda seda uskuda! Ma ausalt ei suuda seda uskuda!” Pahviks löödud lapsed kogunesid ümber Taneli ja tema bändi istuma. Lapsed ulatasid klahvpillimängijale Tarvi Kullile ksülofoni ning ei suutnud oma kõrvu uskuda, kui ta sellel samal mängutoa pillil ideaalselt Rongisõitu või Tanel Padari laule mängis! Muusikud mängisid lastele nii enda loomingut kui ka tuntud lastelaule, mille sõnu kibekiirelt interneti abil kontrolliti. Korraga oli kogu osakond laulmist täis – Taneliga laulsid kõva häälega kaasa nii lapsed, arstid, õed, hooldajad kui ka vabatahtlikud. Tanel ja tema sõbrad olid lastele kaasa võtnud ka bändi pildiga kaardikesed, kuhu kõik muusikud lahkesti autogramme ning pühendusi kirjutasid. Väike Hanna-Liisa kogus mitu head minutit julgust ning küsis lõpuks, kas Tanel temaga ka pilti teeks. Loomulikult oli Tanel nõus! “See on nii lahe, see jääb mulle elu lõpuni meelde! Ausalt!” ütles Hanna-Liisa Minu Unistuste Päeva vabatahtlikule laia naeratusega, kui Taneliga oli pilt tehtud ning ka kallistused vahetatud. Kilkeid ja omaette ümisemist jätkus osakonda veel tükiks ajaks. Tanel ja tema bänd tõepoolest tõid hematoloogia-onkoloogia osakonna lastele palju rõõmu, lootust ja usku, et unistused võivad päriselt täituda!
